Eesti tervishoiu suurimad väljakutsed loovad võimalusi ettevõtetele, kes suudavad lähikuudel pakkuda praktilisi lahendusi kolmele laiemale küsimusele: kuidas leida tervishoiusüsteemi lisaraha, kuidas eraraha ja erakindlustus saaksid riigile rohkem toeks olla ning kuidas digilahendused, parem andmekasutus ja tehisintellekt saavad aidata kulusid kokku hoida. 

Tervishoid on täna tugeva surve all: avalik rahulolematus kasvab, ravijärjekorrad on pikad ning tööjõupuudus tervishoiusüsteemis süveneb. Olukord, kus Tervisekassa puudujääk võib 2035. aastaks ulatuda 900 miljoni euroni ning rahvastik vananeb, näitab, et praegune sotsiaalmaksupõhine rahastusmudel ei ole jätkusuutlik ning süsteem vajab muutusi. 

Praegune olukord loob võimalusi ettevõtetele, kes suudavad piiratud ressursside tingimustes välja pakkuda praktilisi lahendusi, mis aitavad riigil olemasolevat süsteemi paremini juhtida, parandada ligipääsu teenustele, vähendada ravijärjekordi, toetada (perearsti)abi järjepidevust, kasutada andmeid targemalt, parandada raviteekondi, vähendada tööjõu koormust ja tõendada paremaid tervisetulemusi. 

Eelise saavad ettevõtted, kes panustavad oma aega ja ekspertteadmisi ning jõuavad ise otsustajateni realistliku rakendusplaaniga, mitte ei oota, millal riik lahenduse ise valmis teeb. Oluline on osata näidata, mida ettevõte saab riigile pakkuda, olgu selleks andmed, ekspertiis, toimiv teenusemudel, tehnoloogia, investeering või rahvusvaheline kogemus. See kõik nõuab head ülevaadet tervishoiupoliitikas toimuvast ning oskust oma lahendus õigesse poliitilisse konteksti asetada. 

Kus ettevõtetele võimalused tekivad? 

Üheks riigi oluliseks suunaks on tugevdada esmatasandi arstiabi ja luua õiguslik alus piirkondliku vastutusega tervisekeskuste võrgustikule, et tagada esmatasandi arstiabi järjepidevus ja kättesaadavus ka väiksemates Eesti piirkondades. See tähendab, et riik vajab partnereid, kes suudavad pakkuda läbimõeldud lahendusi teenusemudelite, infotehnoloogia, andmekasutuse, tugiteenuste, diagnostika ja tööprotsesside arendamiseks. 

Teiseks oluliseks suunaks on liikumine väärtuspõhise tervishoiu poole, kus rahastatakse (tervise)tulemust, mitte mahtu. See loob võimalusi ettevõtetele, kes oskavad näidata mitte ainult teenuse olemasolu, vaid ka selle mõõdetavat mõju: ravimitootjad, diagnostikaettevõtted, digilahenduste pakkujad, erakliinikud, haiglad, töötervishoiuteenuse osutajad ja andmeanalüütikaettevõtted.  

Tööandjate kasvav roll tervisemurede ennetuses, varajases avastamises ja tööle naasmise toetamises loob võimaluse lahendustele, mis aitavad hoida inimesi töövõimelisena ja vähendada survet ravisüsteemile. Samuti on töös digitaalne vaimse tervise raviteekond. Ühised andmestandardid, sündmuspõhine andmevahetus, haiglate infosüsteemide konsolideerimine ja ühtsem loogika perearstide IT-süsteemide jaoks loovad tervishoius võimalusi ka tehnoloogiaettevõtetele. 

Kolm küsimust, mida ettevõtted peaksid endalt küsima 

Riigikogu valimiste eel kujunevad tervishoiudebatis lähikuudel tõenäoliselt keskseks kolm teemat: kust tuleb tervishoiusüsteemi lisaraha, milline saab olema eraraha ja erakindlustuse roll ning kuidas saavad digilahendused ja tehisintellekt kulusid kokku hoida. Vastused neile küsimustele võivad 2027. aasta kevadiste Riigikogu valimiste järel jõuda ka hilisemasse koalitsioonileppesse.  

Seetõttu on just lähikuud ka ettevõtetele parim aeg poliitikakujundamises kaasa rääkida: mõelda oma lahendused läbi, need sõnastada ning viia poliitikakujundajate, ametnike ja teiste sidusrühmadeni. Ettevõtted, kes tahavad valdkonna arengutes kaasa rääkida, võiksid endalt küsida kolm praktilist küsimust:  

1. Millist riigi tervishoiuprobleemi meie lahendus aitab lahendada? 

Kas see puudutab ravijärjekordi, ligipääsu, esmatasandi järjepidevust, tööjõupuudust, andmekasutust, kvaliteeti, patsiendi teekonda või Tervisekassa pikaajalist survet? 

2. Kuidas me oma mõju tõendame? 

Üldine lubadus, et lahendus on kasulik, ei ole piisav. Vaja on andmeid, ekspertiisi, realistlikku rakendusplaani ja selget seost riigi eesmärkidega. 

3. Kelle otsusteni peab see sõnum jõudma? 

Tervishoiupoliitika kujuneb ministeeriumis, Tervisekassas, Riigikogus, erialaseltsides, patsiendiorganisatsioonides, tööandjate organisatsioonides ja avalikus arutelus. Mõju saavutamiseks tuleb teada, kellega rääkida, millal rääkida ja mis järjekorras. 

Seetõttu tasub tervishoiuvaldkonna ettevõtetel juba praegu läbi mõelda oma huvikaitseplaan ning vajadusel kaasata eksperdid, kes aitavad hinnata poliitikaakent, sõnastada otsustajatele arusaadava põhisõnumi ja viia selle õigete inimesteni õigel ajal. Valitsussuhetes ei ole määrav ainult see, mida öelda, vaid ka kellele, millal ja millises poliitilises kontekstis seda teha. 

Stinne arvamuslugu ilmus Postimehes.

Eesti järgmine digihüpe ei sõltu ainult sellest, milliseid lahendusi riik ise arendab, vaid ka sellest, millised ettevõtted suudavad oma ekspertiisi õigel ajal poliitikakujundamisse tuua. Tehisintellekt, andmemajandus, küberturvalisus ja digitaalne suveräänsus on valdkonnad, kus järgmiste aastate otsused loovad turgu neile, kes oskavad oma lahendused siduda riigi päris probleemidega. 

Digivaldkonna areng Eestis on hea näide riigi ja erasektori dünaamilisest koostööst, mis sai suuresti alguse 90ndate Tiigrihüppe algatusest. Ettevõtteid kaasatakse mitte ainult teenusepakkujatena, vaid ka ekspertidena, kelle praktiline kogemus aitab hinnata, milliseid lahendusi riik vajab oma visioonide elluviimiseks, millised riskid vajavad maandamist ning kuidas uued tehnoloogiad saavad majandusse lisandväärtust tuua. 

Uue digihüppe lävepakul on ettevõtete jaoks üha olulisem olla otsustusprotsessi kaasatud juba selle varases etapis. Eelise saavad ettevõtted, kes oskavad kaasa rääkida juba probleemi määratlemisel ja lähteülesande sõnastamisel, mitte siis, kui hange või seaduseelnõu on juba valmis. Nii võibki juhtuda, et kui probleemipüstitus on valedel alustel, ei õnnestu isegi oskusliku arendusega kvaliteetset lahendust luua. Seetõttu on just probleemi sõnastamise faasis ettevõtete praktilisel kogemusel kõige suurem väärtus. 

Võimaluste aken on praegu avatud 

Eesti tänane digiriik vajab uusi lahendusi ja soovib protsesse tehisintellekti abil tõhusamaks muuta. Selle headeks näideteks on algatused „TI-Hüpe“ ja „Eesti.ai“. Samal ajal kasvab küberturvalisuse ja toimepidevuse tähtsus, käima on tõmmatud riigi kesksete IT-teenuste koondamine Riigi Infosüsteemi Ameti vastutusalasse ning järjest enam räägitakse digitaalsest suveräänsusest. Lisaks on avalikul sektoril surve pakkuda kvaliteetsemaid teenuseid kuluefektiivsemalt ning 2027. aasta Riigikogu valimiste eel hakkavad kujunema järgmise valitsemisperioodi poliitilised prioriteedid. 

Ettevõtetele loob see mitu praktilist võimalust. Tehisintellekti arendajad saavad oma lahendused siduda tootlikkuse kasvu, tööjõupuuduse leevendamise ja avalike teenuste tõhustamisega. Küberturbeettevõtetel on võimalus positsioneerida end riigi toimepidevuse, andmekaitse ja kriisivalmiduse partnerina. Pilve- ja andmelahenduste pakkujad saavad rääkida turvalisest andmekasutusest, andmete asukohast ja strateegilisest sõltumatusest. Haridustehnoloogiaettevõtted saavad siduda oma lahendused „TI-Hüppe“, digipädevuse ja haridussüsteemi vajadustega. Avaliku sektori digilahenduste pakkujad saavad aidata riigil parandada teenuste kvaliteeti ja vähendada halduskoormust. 

Samas ei piisa ainult sellest, et lahendus on tehnoloogiliselt tugev. Ettevõtte ekspertiisist tekib mõju siis, kui see on tõlgitud poliitikakujundajale arusaadavasse keelde: millist ühiskondlikku probleemi saab tehnoloogia abil lahendada, millist riski see maandab, millist kulu aitab kokku hoida või millist riiklikku eesmärki toetab. See on eriti oluline valdkonnas, kus tehnilised otsused on üha tihedamalt seotud õiguste, vabaduste, turvalisuse ja usalduse küsimustega. 

Fookus probleemipõhisel lähenemisel 

Eesti on digiriskide maandamisel olnud pigem pragmaatiline ja probleemipõhine. Kriitilised ollakse nii erakirjavahetuse jälgimise, noorte sotsiaalmeediale ligipääsu üldise piiramise kui ka koolides nutitelefonide laiapõhjalise keelustamise suhtes. Ettevõtete jaoks tähendab see seda, et riik ei otsi tingimata üldisi keelde ja piiranguid, vaid oskuste kasvatamist ning tehnoloogiaid, mis aitavad riske täpsemalt juhtida. See loob võimalusi lahendustele, mis toetavad turvalist digikasutust koolides, kaitsevad lapsi veebikeskkondades, parandavad identiteedihaldust või aitavad organisatsioonidel andmeid vastutustundlikumalt kasutada. 

Sarnane võimalus avaneb ka digitaalse suveräänsuse arutelus. Eestis ei ole käimas laiapõhjalist loobumist USA päritolu tarkvarast, pilveteenustest või Hiinas toodetud seadmetest, kuid avalikus sektoris testitakse, kas alternatiivsed lahendused oleksid vajaduse korral teostatavad. Kui andmete asukoht, tarneahela läbipaistvus ja teenuse sõltumatus muutuvad olulisemaks, võivad need kujuneda ka hangete, strateegiate ja partnerivalikute eelistuskriteeriumideks. Kohalikele ja Euroopa tehnoloogiaettevõtetele tähendab see suuremat võimalust pakkuda lahendusi, mis on usaldusväärsed, läbipaistvad ja avaliku sektori vajadustele kohandatavad. 

Kolm küsimust, mida iga tehnoloogiaettevõte peaks küsima 

Poliitilistest muutustest hoolimata jääb digi- ja tehnoloogiaettevõtetele oluline roll näidata, millised lahendused on päriselt teostatavad ja millist väärtust need riigile loovad. Võidavad need ettevõtted, kes ei oota valmis lähteülesannet, vaid aitavad otsustajatel mõista, millised tehnoloogilised võimalused on juba olemas ja kuidas need saavad riigi eesmärke toetada. Näiteks seda, kuidas praktiliselt jõuda digiühiskonnaarengukava eesmärkideni.  

Lähenevate valimiste ja digivaldkonna institutsionaalsete muutuste taustal peaks iga tehnoloogiaettevõte küsima kolm küsimust: millist riigi probleemi meie lahendus aitab lahendada, millises poliitikaprotsessis tuleb sellest rääkida ning kas meie sõnumid jõuavad õigete otsustajateni enne, kui raamid on juba paigas? 

Kui vastused on ebaselged, ei ole tegu ainult kommunikatsiooniprobleemiga, vaid kasutamata ärivõimalusega. Just siin muutub valitsussuhete töö ettevõtte jaoks kasvutööriistaks: see aitab siduda tehnoloogilise lahenduse riigi prioriteetidega, jõuda õigete otsustajateni ja osaleda aruteludes enne, kui otsused on kinnitatud. 

Christmani arvamuslugu ilmus Äripäeva Äritehnoloogia rubriigis.

Kaitseinvesteeringud ei ole Eestis enam ajutine kriisimeede, vaid pikaajaline majanduspoliitiline prioriteet. Järgmise nelja aasta jooksul investeeritakse miljardeid eurosid õhukaitsesse, laskemoona, droonidesse, taristusse ja kriitilise infrastruktuuri tugevdamisse. Muutused tehnoloogia kiires arengus, innovatsiooni kiirem rakendamine ning mõju lahinguväljal muudavad ka kaitsevaldkonna hanked kiiremaks ja paindlikumaks.

Ilmselt ei tule kellelegi üllatusena, et Venemaa on jätkuvalt Eestile suurimaks ohuks ning nagu on Ukraina sõda selgelt näidanud, ei ole seda ohtu võimalik vähendada pelgalt läbirääkimiste teel. Valitsus ja avalik sektor keskenduvad laiapõhjalisele riigikaitsele, sealhulgas konkreetsetele sammudele, mis puudutavad nii Kaitseväge kui ka tsiviilelanikkonna kaitset, ettevõtete vastupanu tugevdamist, energeetikat, ühendusi ja taristu kaitset.

Ka pärast 2027. aasta Riigikogu valimisi ja eeldatavat valitsuse vahetust püsivad kaitseinvesteeringud Eestis kindlasti kõrgel tasemel, moodustades üle 5% Eesti SKPst. Olulisel kohal on ka strateegiliste investeeringute kiirendatud menetlemine, mis võimaldab protsessidega kiiremini ja sujuvamalt edasi liikuda ning projekte päriselt ellu viia.

Ettevõtete vaates muutub üha olulisemaks võime siduda oma lahendused riigi kaitse- ja julgeolekuprioriteetidega. Eesti on muutumas üheks Euroopa kiiremini kasvavaks kaitseinvesteeringute turuks ning üha rohkem otsuseid sünnib NATO, Euroopa Liidu kaitsealgatuste ja regionaalse koostöö ristumiskohas.

Olulised õppetunnid Ukrainast  

Kaitsevaldkonna prioriteediks on õhukaitse tugevdamine, mis hõlmab ka ettevalmistusi kaitseks ballistiliste rakettide eest. Sarnaselt paljudele maailma riikidele suunab Eesti suure osa investeeringutest laskemoona soetamiseks. Selleks on mõeldud 3,2 miljardit eurot aastateks 2026–2029. Laskemoona nõudlus on suur ning ka Eesti on astunud samme kohapealse laskemoonatootmise rajamiseks.

Ukraina kogemus on näidanud ilmekalt droonide ja elektroonilise sõjapidamise olulisust. Nii suunab ka Eesti palju ressurssi droonisõja ja elektroonilise sõjapidamise võimekuste arendamisse ning mehitamata õhusõidukite üksuste integreerimisse brigaadidesse ja maakaitseüksustesse.

Oluline on tegeleda võimelünkade parandamisega, sealhulgas mereväe laevastiku moderniseerimisega. Koostöös meie lõunanaabritega jätkatakse Balti kaitseliini ehitamist ja arendamist. Lisaks edendatakse idapiiri lähedal asuva Narva linnaku arendamist.

Ukraina sõja õppetunnid ja kogemused on palju mõjutanud ka Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse läbiviidavaid hankeid. Suurt rõhku pööratakse tarneaegadele ja -ahelatele: mida lähemalt ja kiiremini saab toodet, seda parem. Samuti liigutakse valmistoodetelt innovatsioonipõhiste hangete suunas ning võetakse arvesse konkreetse hangitava toote mõju lahinguväljal. Oleme ka näinud hanke tühistamist Kaitseväe juhataja sõjalise nõuande põhjal. See näitab, et muutunud oludele reageeritakse kiirelt ja paindlikult.  

Ettevõtted peavad mõistma otsustusprotsesse    

Kaitsevaldkonna investeeringute kasv loob võimalusi oluliselt laiemale ettevõtete ringile kui traditsiooniline kaitsetööstus. See hõlmab näiteks nii tehnoloogiaettevõtteid, tootmisettevõtteid, logistika- ja tarneahela partnereid, energeetikaettevõtteid, ehitus- ja taristuarendajaid kui ka side- ja andmesideteenuste pakkujaid. 

Lisaks ettevõtte lahenduste sidumisele riigi kaitse- ja julgeolekuprioriteetidega, on oluline teada, kuidas riik oma kaitsevõimet üles ehitab. Ettevõtete edu ei määra ainult tehniline võimekus või parimad tehnoloogiad, vaid ka arusaam sellest, kuidas kujunevad riigi investeerimisotsused, missugused on poliitilised prioriteedid ning kuidas toimuvad otsustusprotsessid riigisektoris.

Seetõttu on ettevõtete vaates oluline kaardistada tulevased investeeringud ja hanked juba varakult, mõista riiklikke prioriteete ning olla valmis kiirelt ja paindlikult reageerima muutunud oludele.

Kairi arvamuslugu ilmus Äripäevas.