Kriisikommunikatsioon

“Rootsis on nässu läinud koroonaplaani eest avalikult andeks palunud kuningas ise samas on poliitikud leidnud uue kollektiivse mooduse süü delegeerimiseks selleks on teadlaskond.” Aga kes päriselt vastutab ja kuidas vastutusest pääseda? “Koroona süümängusid” analüüsib Ott Lumi.

Üha enam rahvusvahelisi ja Eesti ettevõtteid liigub seda teed, et kogu kommunikatsiooniosakonna töö võetakse sisse terviklikult agentuurist. Kas see otsus õigustab ennast ja mis on sellisel juhul võtmetähtsusega, et koostöö sujuks?

2017. aasta oktoobris korraldasid Rakvere lihatööstuse tapamaja 64-st töötajast 27 töötajat ebaseadusliku tööseisaku, millega nõuti 50-100-protsendilist palgatõusu. Sellega alanud läbirääkimised ei viinud osapooli teineteisele lähemale, ka riikliku lepitaja sekkumisel mitte. 14.12.2017 teatas ettevõte, et tõstab kogu ettevõtte palgafondi järgmise aasta kevadel 5 protsenti, millele vastas ametiühing teatega, et alates 6. veebruarist 2018 alustatakse tähtajatut streiki. Streigis osales paarkümmend töötajat, kuid see kestis rohkem kui kaks kuud ja sellest sai pikim tööseisak Eestis. Plaaniline palgafondi suurendamine kevadel tõi lõpu ka streigile. Meedia kajastas ulatuslikult pool aastat kestnud kriisi igat sammu, sageli esiuudisena.

Ettevõtjad küsivad meilt sageli, kuidas aru saada, et käesolev olukord on kriis, mida tuleb lahendada kriisikommunikatsioonile omaste võtetega. Tänapäeval defineeritakse kriisina kõik juhtumid, mida avalikkus kriisina tajub. Ja oi, kuidas inimesed kriise armastavad! Eriti selliseid, millest nad hästi aru saavad.