Lugemisaeg 7 min

Strateegilise kommunikatsiooni meistriklass – valitsussuhted

Käimasolev kümnend toob kaasa ennekõike trükimeediale orienteeritud suhtekorraldusettevõtete hääbumise, mis peegeldub juba praegu Eesti PR-ettevõtete ümberreastatud edetabelites.

Klientidel aitavad nii väärtust luua kui ka sissevõidetud positsioone kaitsta agentuurid, mille põhitegevus ei keskendu välisele pildile, vaid tulemustele. Võib öelda, et valitsussuhted ongi üks äärmiselt tulemuskesksetest suhtekorraldusliikidest.

Valitsussuhete lahtimõtestamisel demokraatliku ja avatud ühiskonna kontekstis on võtmetähendusega mõiste “huvi”. Ilmne on, et rahvakogu ajastul uutest ning radikaalsetest konsensusaruteludest sissevõetule võib “huvi” mõjuda tõrjuvalt, sest selles peitub põhimõtteline püüd eristada inimesi ja ettevõtteid lähtuvalt sellest, mida nad tegelikult soovivad.

Valitsussuhete käsitlemine sõltub sellest, kuidas mõista avalikku huvi. Lihtsustatult on avalik huvi angloameerika poliitikafilosoofias ja õigusruumis erahuvide summa – nii nagu Adam Smith teoretiseeris oma “Uurimuses rahvaste rikkuse olemusest ja põhjustest” (1776). Üks tuttav Prantsuse kolleeg on rääkinud põhjustest, miks prantslastel on valitsussuhteid ja eestkostet olnud keeruline oma poliitika kujundamisse ja demokraatia konteksti sobitada. Alates Jean-Jacques Rousseau’ “Ühiskondlikust lepingust” (1762) on prantslased defineerinud avalikku huvi kogukonna kui terviku üldhuvina. Arvata võib, et selline põhimõtteline konflikt mõistete tasemel pole võõras ka meile: mõnikord tundub, et rahvakogu initsiaatorite käsitlus üldhuvist ja sellega seoses ka ühiskonnast on eespool nimetatud mõttes prantslaslik.

Valitsussuhete ajalugu

Valitsussuhted on põhiolemuselt liberaalse demokraatia tingimustes kõigi seaduslike vahendite kasutamine oma kliendi huvide esindamiseks suhetes seadusandliku või täitevvõimuga. Lobitegevus, mille sünnimaaks selle tänapäevases mõttes saab kindlasti pidada Ameerika Ühendriike, on traditsiooniliselt ennekõike otsustajatele suunatud protsess. USA-s võeti föderaalne lobiseadus vastu 1946. aastal. Selle kohaselt tekkis lobitöötajatel kohustus end Ühendriikide kongressi mõlema koja juures registreerida. Võrdluses Euroopa Liiduga võib siia juurde tuua vaid tõsiasja, et Euroopas jõuti Siim Kallase eestvedamisel lobiregistri asutamiseni alles mõni aasta tagasi.

Ometigi võtab see ka tänapäeval lihtsustatuna lobitegevuse olemuse kokku: õigete otsustajate ja otsustuskorra väljaselgitamine ja kliendi seisukohtade esitamine nõnda, mis suurendab nendega arvestamise tõenäosust.

Termin lobby pärineb enam levinud versiooni kohaselt 1860. aastate Washingtonist. Nimelt kõik, kes tahtsid mõjutada toonast Ühendriikide presidenti Ulysses S. Granti, kogunesid Williardi hotelli lobby-baari, kuluaari, kus president armastas õhtust süüa. Legendi kohaselt väsis Grant õige pea pealetükkivatest tegelastest ja hakkas neid kutsuma lobbyist’ideks ehk kuluaaripoliitikuteks. Ometigi võtab see ka tänapäeval lihtsustatuna lobitegevuse olemuse kokku: õigete otsustajate ja otsustuskorra (kuidas otsus sünnib erakonnas, komisjonis, parlamendis tervikuna, ministeeriumis, ametis) väljaselgitamine ja kliendi seisukohtade esitamine nõnda, mis suurendab nendega arvestamise tõenäosust.

Ametnikud on otsustajad

Valitsussuhete professionaali ülesannete hulgas on ka konkureerivate huvide ja mõjutate väljaselgitamine ning selle käigus liitlaste ja oponentide leidmine, koalitsioonide ja alliansside asutamine, rohujuure tasandil töö erinevate kogukondade ja sarnaste huvidega rühmade kaasamisel.

Siinkohal on oluline märkida, et otsustajaks ei ole tänapäeval enam üksnes poliitikud, vaid ennekõike ametnikkond. Valitsemisprobleemide ja poliitika abil “ravida püütavad haigused” on niivõrd keerulised, et sisuline kompetentsus lahenduste väljatöötamiseks asub siiski valitsuses (ministeeriumides). See on paratamatu tendents kõikjal arenenud demokraatiates, mistõttu ei ole meil riigikogu kohta kasutatav halvustav kummitempli-väljend sugugi kohane. Seadusandja ülesanded seadusloomes ongi teisenenud.

Euroopa Liidu traditsioon erahuvide kaasamisel on Ameerikaga võrreldes mõneti avatum. Euroopa Komisjoni administratsiooni suurus on vaid 2% USA administratsioonist ja vajab seetõttu pidevalt poliitika kujundamisse sisendit erinevatelt huvirühmadelt, keda kujundatav poliitika puudutab. Praegu on hinnatud, et Brüsselis tegutseb igal ajahetkel umbes 15 000 lobistöötajat ja 2500 lobiorganisatsiooni. Euroopa Parlamendi ühe aruande kohaselt tegutseb ainuüksi parlamendis umbes 5000 lobitöötajat, kui kokku lugeda asjaomased külastusload.

Euroopa liidu riikides on tavad omakorda erinevad. Näiteks on Kesk- ja Ida-Euroopa riikidest Leedus kehtinud lobby-seadus juba 2000. aastast (lobitöötajaid atesteeritakse, oma suhted tuleb deklareerida, kuid kohustustega kaasnevad ka õigused: ligipääs oma klientidega seotud eelnõudele, enne kui need laiatarbekaubaks muutuvad jne). Valdkond on reguleeritud ka Poolas ja Ungaris.

Pakkuda tuleb lisaväärtust

Lobitööd saab teha ennekõike aktuaalsetes küsimustes. Valitsussuhted on valdkond, mis tühilaske ei kannata. Seetõttu on oluline seada oma tegevusele keskpunkt. Samuti on lobitöö tihtipeale väga pikaajaline. Esiteks tuleb end tõestada sisulise ja usaldusväärse partnerina, kellega konsulteerimisest tõuseb ka laiemalt kasu ehk kuivõrd suudame oma oskusteabega pakkuda otsustajatele tegelikku lisaväärtust.

Ka poliitika kujundamine ise on pikaajaline protsess. Ühes ametkonnas – olgu Tallinnas või Brüsseli mõnes direktoraadis – võib ametniku peas sündivast ideest seaduseks saamiseni kuluda viis aastat. Ärivaldkonnad, mis sellest seadusest sõltuvad, peavad olema kõikidest võimalustest teadlikud. Nii on üks oluline teenus ka valitsussuhete pidev seire, sest see tagab alusteabe, mille põhjal tegevusplaanis muudatusi teha.

Valitsussuhted on muidugi ennekõike ka suhtepõhine teenusvaldkond. Suhtluspartneriga manipuleerimine või teadlikult väärteabega varustamine ei tule sel puhul kõne alla. Valitsussuhete nõustaja suurim kapital on suhted, mille vundament on usaldusväärsus.

Kui keegi pakub abi mõtte “ma tean kedagi, kes teab kedagi” saatel, siis olete määratud hukule. Poliitika kujundamine on Eesti enamikus ametkondades ja ministeeriumides äärmiselt professionaalne protsess ning üksikute inimeste tundmine seal iseseisvat väärtust ei anna. Vaid üksikud poliitikutest ministrid annavad pidevalt seadusloomesse poliitilist sisendit loome esimestes etappides, mitte alles heakskiidu faasis. Enamustes valdkondadest, kus ei ole juba kaugele näha suurt hinnalipikut (kulu, vahetut mõju) ja huvigruppide surve on väike, on “pastakas” valdavalt ühe osakonna taseme peaspetsialisti käes. Tähtis on osalusprotsessi kureerida teadmistepõhiselt. Oma huvide edendamisel peab põhitähelepanu olema sisuliselt tugeval argumentatsioonil, mida saavad toetada muud eespool nimetatud valitsussuhete asjaolud: meedia ja avalik arvamus, eestkoste rohujuure tasandil ja suhtekorraldus huvirühmadega, kogukonnasuhted, heategevus jne.

Poliitika kujundamine

Ekslik on pidada valitsussuhete töö põhiliseks asukohaks rahvuslikku parlamenti, Eesti puhul riigikogu. Valitsussuhete töö hõlmab kõiki poliitikakujundamise staadiumeid. Kui juttu on muudatusest seadusandluses, siis alles nn riigikogu faasis oma huvisid kaitsta on peaaegu lootusetu ettevõtmine. Nimelt on poliitikakujundamise põhiprotsessis sulepea ennekõike valitsuse ja professionaalsete ametnike käes. Suurem osa poliitikast sünnib väljaspool koalitsioonileppes ja erakondade valimislubadustes kirjapandut.

Valitsussuhete tegevus on pikaajaline, sest poliitika kujundamisel on mitu etappi. Need võivad mõnikord väldata aastaid ja neisse sisenemise võimalused on erinevad. Eduka tegutsemise eeldus on oma huvidest (oma äritegevust mõjutavatest muutujatest) lähtuv pidev monitooring. Ebaõnnestunud lobiprojektid on hiliste ärkajate meeleheitlik rabelemine. Kuigi vahel on ka see vältimatu, iseäranis siis, kui järsu muudatuse poliitikas tingivad ühiskonda ja riiki hõlmavad ulatuslikud sündmused (nt Saksamaa energiapööre, loobumine tuumaenergiast: sellele vastu seista oli lootusetu ja võitjateks on hoopis kiired kohanejad).

Meedia osa poliitika kujundamisel

Küllap pole lugejale saladus, et meedial on poliitika kujundamisel oma roll. See toob valitsussuhted kui suhtekorralduse eriliigi traditsioonilise kommunikatsiooni juurde tagasi.

Meedial on poliitika kujundamise igas etapis teoreetilises plaanis oma ülesanne. Tänapäevases mõttes nii alt üles meedia ehk sotsiaalmeedia kui ka traditsiooniliselt ühesuunaliste meediakanalite, nt trükiajakirjanduse ja televisiooni kaudu saab aidata probleeme ühiskondlikult tajuda, defineerida, aidata neil tõusta valitsuse töö päevakorda, ekspertide ja teiste isikute konstruktiivse kajastuse abil sõnastada sobivaid lahendusi. Samuti on meedial tahes või tahtmata suur roll lahendustele seaduse jõu andmisel, nendele toetuse leidmisel.

Meedia jälgib valitud lahenduste rahastamist (kulu eelarvest), kui õnnestunult poliitikat ellu viiakse, annab sellele hinnanguid ja tagasisidet ning teeb ettepanekuid korrektuuriks. Siiski võib öelda, et valitsussuhetes on traditsiooniline meedia veel keskne, kuigi turunduskommunikatsioonis selle roll aina kahaneb. Üks brand’i-juhtimise alustekst ja õpik viitab Zenith Optimedia uuringule, mille kohaselt on tarbijate eneste arvates trükimeedia nende brand’i- ja tarbimiseelistuste kujundamisel kahekümnest erinevast mõjuallikast viimasel kohal. Selle väitega võib nõustuda või mitte, aga kindlasti peegeldub see juba Eesti trükimeedia kahanevas reklaamitulus. Kuigi juba langevad nii lugeja- kui ka vaatajanumbrid, on need kanalid jäänud endiselt arvamusliidrite ja keskklassi omavaheliseks veenmise, lepitamise ning läbirääkimiste kohtadeks.

Valitsussuhted on strateegiline tegevus

Sõna “strateegiline” tähendab omadust, mida kahjuks on ka suhtekorraldajad aidanud ära lörtsida. Võib küsida, mida strateegilist on pressiteate toimetamises. Valitsussuhted aga on kahtlemata ärioperatsioonide strateegilise tasandi töövahend, sest see eeldab oskusliku elluviimise korral mitte ainult enda huvide adekvaatset selgitamist ja nende edendamist, vaid ka teiste ühiskonnas osalevate ning ettevõtte erihuviga puutumuses olevate rühmade huvide, seisukohtade ja planeeritavate käikude väljaselgitamist.

Eestis aga on väga madal korruptsioonitase, mistõttu on tugevama argumendi puhul võrdlemisi suur võimalus debatt võita.

Valitsussuhetes on mänguteoreetilist mängulisust, mis muudab selle eluala kahtlemata huvitavaks. Paradoksaalne aga on nõudmine, mis see amet pidajale seab: täielikult alla suruda enda erihuvid ja seisukohad. Kõige tähtsam aga on teadmine, et Eestis on võimalik seda tööd hästi teha. Eesti on väike ja seetõttu on valitsussuhete töö eeltingimus tugev suhtekapital. Eestis aga on väga madal korruptsioonitase, mistõttu on tugevama argumendi puhul võrdlemisi suur võimalus debatt võita.

_____________________________________________________________

Lobitöö Eestis

Eestis on aktuaalne küsimus, kas poliitika kujundamise protsessis erahuvide eest seismisel lubatu ja lubamatu peaks olema seaduse tasemel reguleeritud. Ühelt poolt on selge, et viimasel ajal meedia tähelepanu saatel ja suure furooriga alanud kriminaalasjad ametnike ning ettevõtete huvide kokkupuutest süstisid üksjagu ärevust kõigisse, kelle jaoks huvide esindamine ja kontakt otsustajatega on igapäevane tegevus.

Teisest küljest, samade kriminaalasjade koostlagunemine või riigikohtu selge lahend nn Eliste kaasuses on samavõrra rahu taastanud. Sellele vaatamata ei soovi ettevõtted ega nende seaduslike huvide kaitsjad anda end täieliku teadmatuse või kellegi teise meelevalda. Nii on Teenusmajanduse Koja ja Eesti Kaubandus-Tööstuskoja vedamisel koostöös justiitsministeeriumiga välja töötatud huvide esindamise hea tava esimene versioon.

Hea tava kõrval on justiitsministeerium lubanud käesoleval aastal tulla välja ettepanekutega lobitöö väljatöötamisel, samuti on päevakorral põhimõtete kaasamise hea tava ja hea õigusloome üksikasjalikum selgitamine, vajadusel ka seaduse tasemel. Samuti on valitsus kinnitanud uue mõjude hindamise metoodika, mis samuti muudab poliitika kujundamise protsessi läbipaistvamaks. Justiitsministeerium on lubanud läbi vaadata mõjuvõimuga kauplemise osa karistusõiguses. Siin on väga oodatud selge käsitlus sellest, milline on ametiisikute ja ka teiste isikute jaoks õigusloomes või otsustusprotsessis lubatud kaasamistegevus.

Selguse nimel olgu öeldud, et nii mina kui ka minu kolleeg meie ettevõttes pooldame pigem lobitöö reguleerimist seadusandluse toel. Variante selleks on mitmeid – lobistide atesteerimine või registreerimine (loomulikult peaks lisaks kohustustele kaasnema sellega ka mingid õigused), institutsionaalne lähenemine (reguleerida näiteks ligipääsu Riigikogule, valitsusasutustele, eelnõudele), ametnike põhine (st kontakte ei peaks registreerima mitte lobist vaid tegelikult hoopis ametiisik) jms.

_____________________________________________________________

Huvide esindamise hea tava* olulisemad punktid

1. Huvide esindajate arvamused seadusloomes ja otsustusprotsessides on avalikud.
2. Seadusloomes ja otsustusprotsessides tuleb arvestada erinevate huvigruppide arvamustega, kui huvigrupid on avalikud ja on selgelt määratletud, kelle huvisid nad esindavad.
3. Nõustajad, kes esindavad ühe konkreetse kliendi huve, on kohustatud ametlikes kirjades välja tooma oma kliendi andmed, keda nad seadusloome protsessis esindavad.
4. Esindamine peab olema professionaalne, argumenteeritud, põhinema faktidel ja esindatava tegevusvaldkonna teadmistel.
5. Huvide esindamine ei tähenda mitte ainult probleemide tõstatamist ja laitmist, vaid huvide esindamisel esitatakse võimalikult konkreetsed ettepanekud ja lahendused

* Dokument on pikem ning saadaval selle koostanud organisatsioonide kodulehtedel.

Artikkel ilmus kommunikatsiooniajakirjas Kaja.

Lugemisaeg 6 min

Sotsiaalmeediaaktivism – laisk või võimekas vahend?

Sotsiaalmeedia on võimekas kanal, mille oskuslikust kasutamisest võib kogukond palju kasu lõigata. See eeldab aga sotsiaalmeedias hästi orienteerumist, leiab Laura Põldma, kes uuris oma bakalaureusetöös sotsiaalmeedia rolli kogukonnaaktivismis.

Haigla sünnitusosakonna sulgemise vastu võitlemiseks ja kogukonna mobiliseerimiseks Facebooki grupi loomine ja sinna 3000 liikme koondamine.
Lubjakivikarjääri rajamise takistamiseks veebipetitsiooni algatamine ning “sõjastrateegia” arutamine kinnises sotsiaalmeediagrupis.
Väikese mõisakooli tegevuse jätkamise nimel järjepidev sisuloome kooli Facebooki lehel.

Need on mõned näited kogukonnaaktivismist sotsiaalmeedias, mida on viimastel aastatel ka Eesti ühismeediamaastikul üha enam näha. Internetti ei kasuta mitte ainult massiliikumised, vaid ka väikesed kogukonnapõhised liikumised, kellele pakub sotsiaalmeedia võimalust väljendada end nii kohalikes piirides kui ka väljaspool neid[i]. Kodanikuühenduste sisemise dünaamika seisukohalt on märkimisväärne sotsiaalmeedia kui võrgustumisvahendi tähtsuse kasv, leiavad Tanel Vallimäe ja Peeter Vihma Tallinna Ülikooli, Balti Uuringute Instituudi ja Turu-uuringute ASi koostöös 2019. aastal valminud Eesti kodanikuühiskonna olukorda hindava uuringu tulemusi analüüsides.[ii]

Kriitikute silmis on online-aktivism seevastu lihtsalt slacktivism – tegevus, mis võib tekitada inimeses hea tunde, ent millel on tegelikult poliitilistele otsustele väike mõju (inglise keeles slack: loid, passiivne)[iii]. Kuidas siis sotsiaalmeedia-aktivismi suhtuda – on see tegevus, mis tõmbab kodanike tähelepanu kõrvale teistest ja tõhusamatest osalusvormidest? Või on sotsiaalmeedia eelkõige kraadiklaas, mis on kasulik vajalikul hetkel kogukonna meelestatuse mõõtmiseks? Ning kuidas suhtuda arvamusse, et peamiselt sotsiaalmeedias tegutsemine ja oma sõnumite seal levitamine muudab algatuse vähem tõsiseltvõetavaks?

Uurisin oma bakalaureusetöös “Sotsiaalmeedia roll kogukonnaaktivismis kolme konfliktse juhtumi näitel” kommunikatiivsete aspektide, aga eelkõige sotsiaalmeedia mõju kogukonnaaktivismile nii mobiliseerimis- kui ka mõjutustegevuste vaatenurgast Põlva Haigla sünnitusosakonna, Lüganuse lubjakivikarjääri ning Harmi kooli juhtumi näitel. Aruteludest algatuste eestvedajate ning kodanikuühiskonna ekspertide Hille Hinsbergi ning Martin Noorkõivuga koorusid välja mitmed tähelepanekud, mis võiksid aidata 21. sajandi aktivistil mõtestada sotsiaalmeedia rolli nii mobiliseerimise kui mõjutamise vaatepunktist.

Kogukondade arvamus nähtavaks. Sotsiaalmeedia annab kogukondadele hääle ja teeb pahameele nähtavaks. Ühe uuritud juhtumi eestvedaja leidis, et kodanikuühiskonna mõttes on sotsiaalmeedia teinud laiemalt tajutavaks, et Eestis on väga palju erinevaid arvamusi ühiselu korraldamise osas. Selle tulemusena tekkiv pluralism on küll hea, ent samas kaasneb pahameele nähtavaks tegemises ka sotsiaalmeedia kasutamise varjukülg, mida nimetaksin arvamuste paljususe efektiks. Nagu nendib üks eestvedajaist: kui arvamusi on palju, võib otsustavatel positsioonidel olevatel inimestel tekkida tunne, et kõikide arvamust ei olegi võimalik arvesse võtta. See pärsib aga kodanikuühiskonna tegevust. Sellisel üha “tihedamal turul” tavapärased meetodid – nii plakatiprotestid kui Facebooki protestiüritused – ühel hetkel devalveeruvad.

Toetuse kandumine päris tegevusteks. Sotsiaalmeedia kasutamine võib olla kasulik toetuse kaardistamiseks: üks eestvedajaist tajus, et Facebook töötas teatavas mõttes kraadiklaasi ning olukorra hindajana – kuna alguses ei teatud, kas kogukond on sulgemisotsusega rahul või mitte, andis see eestvedajaile hea sisendi meelestatuse mõistmiseks. Samas tasub tähelepanu pöörata sellele, kas kogutud toetus ning tuhanded Facebooki grupiga liitujad lisavad algatusele ka reaalset väärtust? Kui paljud nendest inimestest, kes Facebookis aktiivselt kaasa elavad, on valmis ka päriselt midagi tegema? See küsimus tõstatus ka aktivistide endi jaoks. Online-aktivismi on peetud niiöelda laiskade aktivismiks, mis kõnetab neid kodanikke, kes ei leia oma elus aega aktiivseks kaasalöömiseks.[iv]

Samas võib näiteks Põlva sünnitushaigla juhtumi puhul näha, et aktivism Facebooki grupiga liitumise näol väljendus ka reaalses tegutsemises. Allkirju koguti väga palju – üle 9000 – ning ka paberil allkirjade kogumist ei algatanud mitte eestvedajad, vaid teised kogukonna liikmed. Kokkuvõttes võib öelda, et kõik sõltub sellest, mida ühele või teisele meetodile lisaks veel kasutatakse – kombineerides on võimalik eri kanalite miinuspooli korvata. Võrrelda tuleb võrreldavaid asjaolusid – paljud inimesed, kes on ainult sotsiaalmeedia-aktivistid, ei teinud kogukonna heaks varem mitte midagi.[v] Seega on online-aktivism parem, kui üldse mitte kaasa löömine.

Digilõhe digiriigis. Sotsiaalvõrgustikega kaasneb risk süvendada ebavõrdsust, kui sotsiaalmeedia kasutajate populatsioon kaldub tehnoloogiliselt asjatundlike ning kõrge inim-, sotsiaalse ja majandusliku kapitaliga inimeste poole.[vi] Tasub tähele panna, et ainult sotsiaalmeedias tegutsemine võib jätta osa kogukonnast arutelust kõrvale – olgu nendeks vanemad inimesed või hoopis need, kes on teadlikult otsustanud sotsiaalmeediast eemale hoida.

Samas võib küsida, kas Eestis, mis on Euroopa Poliitikauuringute Keskuse 2019. aasta raporti andmetel digitaalse õppimise poolest Euroopa Liidu riikide seas esimesel kohal ning mille elanikel on kõrge arvutialane kirjaoskus[vii], peaks digilõhe pärast üldse muret tundma? Ehkki probleem ei pruugi olla nii suur kui mõnes teises riigis, on mõistlik arvestada, et online-kanalite kaudu on teatud gruppideni keerulisem jõuda. Järelikult on eri kanalite ja vahendite kombineerimine asjakohane ka digilõhe kontekstis: Facebooki grupi loomise kõrvalt tasub oma sõnumeid viia ka meediasse, korraldada silmast-silma üritusi ning vajadusel luua otsekontakte.

Tõsiseltvõetavuse küsimus. Kui mingi tegevus jääb vaid sotsiaalmeediasse, siis selle mõjuvõim piseneb ning otsustajatel võib tekkida suhtumine, et “las nad siis arutavad seal kuskil omaette ja elavad oma pahameele välja, elu läheb edasi”. Tõepoolest: kas otsustajad tajuvad arutelu Facebooki grupis võrdväärsena näiteks üle-eestilise päevalehe juhtkirja või näost-näkku kohtumisega? Sotsiaalmeedia tõsiseltvõetavuse puudumise ohtu siiski pole – kanali nime asemel loeb rohkem see, kas osatakse sõnumit kanalist „esile tõsta“, leida õige platvorm sõnumi levimiseks ehk üldine sõnumi vormistamise ja pakendamises oskus.[viii] Meediaartikli mõju võib vahel olla sotsiaalmeediapostitusest hoopis väiksem ning suur hulk poliitiku valijaid ühes grupis otsustajate jaoks palju mõjukam.[ix]

Sotsiaalmeediapädevuse ja rollijaotuse puudumine. Nagu mainitud: sotsiaalmeedia annab kogukondadele hääle. Ent igaühe arvamus ei ole alati konstruktiivselt esitatud ning kui sotsiaalmeediakanalite kasutamine on läbi mõtlemata ja kui postitusi saavad läbisegi teha mitmed kogukonna liikmed, võib selline tegevus jätta algatusest halva mulje. Siinkohal ei ole vajalik mitte tsenseerimine, vaid nii nagu mujalgi, on sotsiaalmeedias eduka tegutsemise eelduseks rollijaotuse läbimõeldus. Kindlasti ei jookse mööda külgi maha teiste kogukondade teekonna ja kogemuste jälgimine, sest see võib anda olulisi õppetunde.

Kõlakambri efekt. Konfliktsete kogukonnaaktivismi juhtumite puhul on oluline, kuidas tajuvad aktivistid vastaspooli ning nende arvamust ja argumente. Sotsiaalmeedia omadused (näiteks inimeste sõbralistist eemaldamise lihtsus) soodustavad paraku kõlakambrite teket.[x] „Ühine reaalsus” saab kõlakambris sotsiaalselt valideeritud ning see võib tugevdada inimeste maailmavaateid.[xi] Tugevnev maailmavaade ning kirglikkus mingi teema suhtes kipuvad väljenduma ka aktiivsemas ja tihtipeale emotsionaalsemas sõnavõtus. Ehkki ägedad debatid aitavad inimesi mobiliseerida, on avalikud debatid üha sagedamini liiga emotsionaalsed, mis toob kaasa polariseerumise ega ole kasuks ühenduste huvikaitseliste pikaajaliste eesmärkide elluviimisele.[xii]

Mõjutustegevuse ja kõlakambri kontekstis on oluline mõista, et kogukonna teadlikkus sellest, millele tuginedes otsuseid tehakse – ning mis on teiste huvirühmade, muuhulgas ka otsustajate nägemus –, mõjutab otseselt huvikaitse edukust. Kõlakambris võib kergesti tekkida olukord, kus liigne emotsionaalsus takistab konstruktiivse argumentatsiooni teket ning seetõttu otseselt ka kogukonna edukust diskussioonis osalemises. Vältida tuleks olukorda, kus ametnikud teevad otsuseid majanduslikele kaalutlustele tuginedes, ent aktivistid löövad neid hoopis teistsuguste „vitstega“. Emotsionaalsuse aste peaks sõltuma kogukonna eesmärgist: suure rahvaliikumise korraldamiseks võib see olla tulemuslik, ent liiga agressiivne tegutsemine hoopis poliitikud välja vihastada ning kogukonna vastu töötada.[xiii]

Vaikuse spiraal. Vaikuse spiraali teooria järgi tsenseerivad inimesed arvamusi, mille puhul nad eeldavad, et need on ebapopulaarsed.[xiv] On selge, et mida “laiemana” hoida kogukonna sõnum, seda rohkem inimesi selle “laiema” sõnumi alla ka mahub. Liigselt polariseerudes ning äärmuslikuks minnes (mida soodustab kõlakambri efekt) võib kogukond seega hoopiski liikmeskonda kaotada, sest ühisosa jääb järjest väiksemaks. Samas on välja toodud, et sotsiaalsete keskkondade ümbert seinte ära kadumise tõttu peab iga ütleja arvestama sellega, et ta kas solvab kedagi või silub oma sõnumi nii lahjaks, et ei paku enam kellelegi huvi.[xv] Siin tuleb igal kogukonnal leida endale sobiv tasakaal, kaasamaks võimalikult suurt osa kogukonnast, ent kaotamata seejuures omanäolisust.

Laura Põldma kaitses sel aastal Tartu Ülikoolis bakalaureusetöö “Sotsiaalmeedia roll kogukonnaaktivismis kolme konfliktse juhtumi näitel”. Täismahus töö on kättesaadav TÜ digitaalarhiivis DSpace.

[i] Ruiu, M., Ragnedda, M. (2017). Empowering local communities through collective grassroots actions: The case of “No Al Progetto Eleonora” in the Arborea District (OR, Sardinia). The Communication Review, 20(1), lk 51. https://doi.org/10.1080/10714421.2016.127227

[ii] Vallimäe, P., Vihma, T. (2019). Eesti mittetulundusühingud ja koostöö. Riigikogu toimetised, 40, lk 185. https://rito.riigikogu.ee/nr-40/eesti-mittetulundusuhingud-ja-koostoo/

[iii] Christensen, H. S. (2011). Political activities on the Internet: Slacktivism or political participation by other means. First Monday, 16(2), lk 9. https://doi.org/10.5210/fm.v16i2.3336

[iv] Cammaerts, B. (2015). Social media and activism. R. Mansell, P. Hwa (toim). The International Encyclopedia of Digital Communication and Society, lk 7. Oxford: Wiley-Blackwell. https://eprints.lse.ac.uk/62090/1/Social_media_and.pdf

[v] Noorkõiv, M. (2021). Autori intervjuu bakalaureusetöö raames.

[vi] Valenzuela, S., Arriagada, A., Scherman, A. (2012). The Social Media Basis of Youth Protest Behavior: The Case of Chile. Journal of Communication, 62(2), lk 13. https://doi.org/10.1111/j.1460-2466.2012.01635.x

[vii] Eesti on kõige digiõpihimulisem riik Euroopas. (2019). HITSA, 11. detsember. Kasutatud 02.02.2020, https://www.hitsa.ee/uudised-1/eesti-on-koige-digiopihimulisem-riik-euroopas

[viii] Hinsberg, H. (2020). Autori intervjuu bakalaureusetöö raames.

[ix] Noorkõiv, M. (2021). Autori intervjuu bakalaureusetöö raames.

[x] Greijdanus, H., Fernandes, C. A., Turner-Zwinkels, F., Honari, A., Roos, C.A., Rosenbusch, H., Postmes, T. (2020). The psychology of online activism and social movements: relations between online and offline collective action. Current Opinion in Psychology, 35, lk 50. https://doi.org/10.1016/j.copsyc.2020.03.003

[xi] Greijdanus, H., Fernandes, C. A., Turner-Zwinkels, F., Honari, A., Roos, C.A., Rosenbusch, H., Postmes, T. (2020). The psychology of online activism and social movements: relations between online and offline collective action. Current Opinion in Psychology, 35, lk 50. https://doi.org/10.1016/j.copsyc.2020.03.003

[xii][xii] Vallimäe, P., Vihma, T. (2019). Eesti mittetulundusühingud ja koostöö. Riigikogu toimetised, 40, lk 182. https://rito.riigikogu.ee/nr-40/eesti-mittetulundusuhingud-ja-koostoo/

[xiii] Hinsberg, H., Noorkõiv, M. (2021). Autori intervjuud bakalaureusetöö raames.

[xiv] Greijdanus, H., Fernandes, C. A., Turner-Zwinkels, F., Honari, A., Roos, C.A., Rosenbusch, H., Postmes, T. (2020). The psychology of online activism and social movements: relations between online and offline collective action. Current Opinion in Psychology, 35, lk 50. https://doi.org/10.1016/j.copsyc.2020.03.003

[xv] Viik, K. (2019). Konteksti häving sotsiaalmeedias. Postimees, 17. oktoober. Kasutatud 11.01.2020, https://kultuur.err.ee/992749/kadi-viik-konteksti-having-sotsiaalmeedias

Lugemisaeg 3 min

Pragmaatilised tähelepanekud teoreetilisest poliitikast

14. mail Sirbis ilmunud Marju Lauristini artikkel „Riigivalitsemine vajab uuenduskuuri“ , mis leidis kajastamist ka Edasi portaalis, on sisuliselt Lauristini pildistus Eesti hetke-demokraatiast.

Emeriitprofessor sidus oma lugu tagasivaatega „Eesti inimarengu aruande“ (EIA) ilmumise 25. aastapäevale. Seda Eesti juhtivate sotsiaalteadlaste osalusel 25 aasta jooksul ilmunud analüüsikogumikku võiks sirvida igaüks, kes soovib mõista, mis Eestis on toimunud, mis toimub ja mis hakkab aset leidma. [1]

Lauristini üldiste järeldustega Eesti poliitika hetkeseisust võib nõustuda. Siiski on arengukurve, mille üle peaks polemiseerima.

Esiteks kirjutab Lauristin, et „avaliku kontrolli ja parlamendi ning täitevvõimu rolli tasakaalustavate mehhanismide nõrkuse tõttu on (valitsus)-erakondadel viimase paari aastakümnega kujunenud peaaegu piiramatu võimumonopol riigi arengu suunamisel, avalike ressursside kasutamise üle otsustamisel, nii parlamentaarse kui ka täitevvõimu agenda kujundamisel ning ka enamiku oluliste ametipositsioonide mehitamisel“. Osaledes igapäevaselt huvirühmade ja poliitikute ning ametnike vahelises nn raudses kolmnurgas, ei saaks ma öelda, et erakonnad kehastavad endast sõna otseses mõttes „võimumonopoli“. Poliitikutel on – ja peabki olema – õigus langetada lõppotsuseid, aga agenda kujunemist, poliitika formuleerimist ja selle avalikku legitimeerimist ei kontrolli nad õnneks, kahjuks või rõõmuks juba ammu.

Vaadates Eesti parteisid valitsemissüsteemis kui tervikus, hakkab pigem silma nende haprus. Kaldun pigem nõustuma õiguskantsler Ülle Madise seisukohaga – näiteks on parlamendisaadikutel üha keerulisem mõista riigieelarvet, kuna eelarveread on formuleeritud üha segasemalt ja abstraktsemalt – ehk ainult sellisel moel, et avaliku raha ümberjagamise protsessi mõistavad üha rohkem vähesed bürokraadid. Eesti erakonnad on oma olemuselt kohati vähesuutlikud ja ebaväärikad, ent demokraatia seisukohalt on põhimureks, et esinduspoliitikute ja bürokraatia kaalukauss pöördub üha rohkem viimaste kasuks. Seega, rääkides Riigikogust – mida saame üldse oma esindajatelt oodata, arvestades, et Riigikogu saadikutel puudub elementaarne tugistruktuur ning iseotsustusõigus enda eelarve üle? Hiljutine uudis, et eelarvekärped võivad sulgeda Riigikogu Toimetised ja Arenguseire Keskuse, on isegi superkarikatuurne näide sellest, kuidas Riigikogu ei võeta tõsiselt. Vastupidiselt ühe orkestri koondamise uudisele ei tekkinud sellest sulgemisest isegi skandaali. Riigikogu peaks olema põhiseaduslik institutsioon, mitte majavalitsus, mille kulusid saab pügada – mõni ministeerium samal moel nagu lammast.

Mis on seda trendi raamistav makrotendents? See on nimelt laiaulatuslik depolitiseerimine ning sellist sügavat trendi näeme nii kõikjal Ida- kui ka Lääne-Euroopas. Depolitiseerimist võib on defineerida mitmeti: näiteks on Burnham (2001) määratlenud seda nähtust kui laialdast fookust nii riigiülestele- kui sisestele protsessidele, mille üks tunnus on, et poliitikutelt eemaldub vastutus, mis delegeerub ametkonnale. Poliitikas on kahtlemata alati teatud positiivset depolitiseerimist. Hea näide on nn nimetamiskomitee süsteem – sest me ju ei taha, et riigiettevõtete nõukogudes domineeriks asjatundmatud isikud. Samas, kas tahame, et poliitikat kujundaks poliitikud, kes on meie ees vastutavad (vähemalt valimistel), või mandaadita bürokraadid?

Teiseks kirjutab Lauristin: „Erakonna valimisplatvormist võib ju saada alus koalitsioonileppele, mis on omandanud Eesti riigi valitsemises lausa müstilise, põhiseaduse seisukohalt aga vägagi küsitava rolli. Pädeva sisediskussiooni puudumise tõttu erakondade liikmeskonnas on järjest olulisemaks saanud ka ajakirjanduse kui poliitika mõtestaja kriitiline roll erakondade tegevuse valgustamisel“. Teise mõtteosaga peab igati nõustuma, sest siin on tegemist globaalse fenomeniga, kus „meedia“ ja „poliitika“ abielupaaril on püksid aina enam esimese jalas: partei identiteedi langus tähendab vähem lojaalseid valijaid, see omakorda aga rohkem sisutühja poliitkonkurentsi, vähem sisudebatte, rohkem spin-doktorlust – ning seda spiraali võiks jätkata. Seda kirjeldab hästi järeldemokraatia teooria (Crouch, 2004). Esimene lauseosa on minu jaoks taas kord koht poleemikaks. Koalitsioonilepe on täiesti legaalne ja laialt levinud esindusdemokraatia tegevushoob. Põhjamaises poliitikas on näiteks tava, et huvirühmad on ligi aasta enne üldvalimisi otsustajatega intensiivses dialoogis – eesmärgiga saada oma punkt koalitsioonileppesse. Selle leppe välist poliitikat (juhuotsuseid) on sealses poliitikakultuuris oluliselt vähem kui meil.

Lauristin räägib veel ka seda, et „Meil on mitmed organisatsioonid, mis võiksid sillutada teed erakondade ülestele kokkulepetele ja erakondade monopoli riigi valdkonnapoliitika kujundajana lõhkuda: Eesti Koostöö Kogu, Eesti Teaduste Akadeemia, Arenguseire Keskus, Eesti Tööandjate Keskliit, Eesti Ametiühingute Keskliit…“ jne. Siin kirjeldab Lauristin sisuliselt neokorporatiivset eestkostedemokraatia versiooni. Leian, et poliitika kujundamise monopol pole enam ammu erakondade käes ning pigem iseloomustab otsustusprotsessi kirju poliitikakogukond (Pross, 1995), mis oma olemuselt ametlike ja mitteametlike toimijate ning väliste ja siseste mõjutajate kogum (eksperdid, lobistid, ametnikud, teadlased, poliitikud jne), mis pole seotud reeglina jäikade institutsioonidega.

[1]. Lauristin, M. (2021). Taasiseseisvunud Eesti kolm aastakümmet inimarengu luubi all. Eesti Koostöö Kogu. https://www.kogu.ee/wp-content/uploads/2021/03/EIA25_tervik_kogumik.pdf

Lugemisaeg 2 min

Ott Lumi: poliitika ja perekond

Artikkel ilmus esmakordselt väljaandes Edasi 3. juulil 2020.

Sellel nädalavahetusel toimub Eestis esmakordne partei liidri tõrviku üleandmine isalt pojale. Iseenesest ei ole ju toimumas midagi illegaalset, aga sellega seoses võiks arutleda veidi poliitiliste dünastiate üle demokraatia tingimustes.

Üldisemalt vaadates on poliitiliste dünastiate põhiline tunnusjoon otsustusprotsessi mitteformaalsus, see toob endaga kaasa mitmeid eripärasid. Muide, otsustusprotsessi mitteformaalsus ei pruugi olla ainult perekondlik fenomen. See võib olla seotud ka olukorraga, kus isik, kes ei ole otsustushierarhias selles positsioonis, et täita teatud tasemel funktsioone, adekvaatselt asetatud. Huvitava näitena siinkohal meenub Margaret Thatcheri pressisekretär Bernard Ingham, keda Thatcheri valitsuskabineti liikmed kadestasid, kuna väidetavalt kuulas Thatcher just tema nõuandeid ka erinevate valdkonnapoliitikate osas (Ingham teenis Thatcherit 11 aastat ja ta löödi rüütliks samal ajal, kui Thatcher astus tagasi).

Poliitilisi perekondi Eestis leidub, aga on küsitav, kas me saame rääkida Eesti puhul poliitilistest dünastiatest, kuna üldiselt demokraatia tingimustes eeldaks poliitiline dünastia vähemalt kolme põlvkonna pikkust vereliini. Niimoodi, et Kallastel, Helmedel ja Savisaartel on veel ühe põlvkonna jagu vaja pingutada. Muidugi on riike, kus latt on veel oluliselt kõrgemal. Näiteks Ameerika Ühendriikides loetakse päris poliitilisi dünastiaid olevat kokku neli. Need on Adams’id, Harrison’id, Roosevelt’id ja Bush’id – kõikidel nendel on olnud vähemalt oma perekonnas ette näidata kaks presidenti. Ameerika mõttes loetakse poliitilisi dünastiaid kokku olevat ca 40, nendest tuntumad viimastest aegadest kahtlemata Kennedy’id, Clinton’id (Bill Clintoni onu kuulus Arkansase osariigi esindajatekotta). Või näiteks Cheney’id, kelle perekonnas teatavasti Dick Cheney oli Bush noorema asepresident ja kelle tütar on praegu ühendriikide esindajatekoja liige.

Muidugi, Euroopa mõistes on poliitilised dünastiad hoopis teise tähendusega võrreldes Kagu-Aasia riikidega, kus selle vastu võitlemine on, võiks öelda, omaette teadusharu. Kõige markantsemaks läiteks loetakse Filipiine. Sealset poliitilist keskkonda kirjeldatakse, kui totaalselt erinevate dünastiate kontrollitavat keskkonda, mida kontrollivad seitse perekonda. Selline veider miks on tekkinud läbi korporatiivse poliitilise kultuuri, ulatusliku korruptsiooni ja ülimalt korporatiivse ühiskonnamudeli, mille juured on koloniaalajastus. Sealsed poliitilised süsteemid on jõudnud nii kaugele, et näiteks Indoneesia (suuruselt maailma kolmas demokraatia) puhul on vastuvõetud eriseadus, mis keelab parlamendi liikmete lähisugulastel olla ükskõik millises avalikus ametis rohkem kui neli aastat.

Aga üldiselt on poliitiliste perekondade teke sotsiaalkultuuriline fenomen, mille vastu võitlemine on suhteliselt viljatu tegevus.

Aga üldiselt on poliitiliste perekondade teke sotsiaalkultuuriline fenomen, mille vastu võitlemine on suhteliselt viljatu tegevus.

Mis seda fenomeni tingib? Keskkondades, kus valimiskampaania korraldamine on ülikulukas, mängib kindlasti suurt rolli raha (USA). Kagu-Aasia ja Ladina-Ameerika ühiskondades, millede puhul me räägime suurest korruptsioonist ja kastisüsteemist, mängib rolli lisaks rahale ka hierarhilise ühiskonna probleem, mis tingib selle, et avalikule otsustamisele on juurdepääs väga piiratud. Isegi igal pool Euroopa Liidus kehtib printsiip, et avaliku otsustamise juurde on parem juurdepääs teatud koolide lõpetajatel.

Näiteks Prantsusmaa puhul on ülikooli École nationale d’administration vilistlased. Suur osa prantsuse presidente, sh Chirac, Hollande, Macron ja Giscard d’Estaing, rääkimata peaministritest, kellest suur osa on selle kooli vilistlased. Olgugi, et Prantsusmaal on kõige etatistlikum riigi valitsemistraditsioon, on haridustaust poliitiliste dünastiate puhul alati oluline. Ja loomulikult mängib poliitikas alati suurt rolli isiku bränd. Selles mõttes on isikul, kelle perekonnanimi on näiteks Meri või Rüütel, eelis alati isikute ees, kelle nimi on näiteks Kuusk või Kask. Tean seda omast käest, kuna olen ise pea 20 aastat tagasi olnud ise ühe eksperimendi juures, kus sai palutud kandideerida ühel Eesti Vabariigi presidendi nimekaimul, kes võttis ilma igasuguse kampaaniata kohalikel valimistel ca 400 häält.

Muuseas, poliitiliste perekondade puhul eksisteerib ka üks suur risk – pojad ja tütred ei pruugi olla alati nii edukad, kui nende vanemad.

Lugemisaeg 4 min

Saunas on lobi keeruline reguleerida

Artikkel ilmus esmakordselt väljaandes Äripäev 24.04.2018.

Kapo viimases aastaraamatus taas tõstatatud küsimus lobitegevuse reguleerimise vajalikkusest taandub ühiskonna poliitilisele kultuurile, kuid suurem korrastatus tuleks kindlasti kasuks, kirjutab valitsussuhete konsultant Ott Lumi.

Lobitegevuse puhul on oluline markeerida esmalt seda, et tegemist on ühe nõustamisvaldkonnaga, millega tegeleb näiteks Brüsselis ca 25 000 inimest ja Washingtonis ca 15 000 inimest. Seadused ja regulatsioonid mõjutavad väga paljusid ettevõtlusvaldkondi. Esirinnas võiks loetleda toidutööstust, ravimitööstust, põllumajandust, IT-valdkonda, relvatööstust, klassikalist tööstust jne, jne. Ettevõtted konkureerivad tihedalt ja reeglina mõjutab neid ühe olulise tegurina ka regulatiivne keskkond.

Valitsussuhete eksperdid ja nõustajad on inimesed, kes teavad, kuidas regulatsioonid sünnivad, kes neid teeb ja kuidas nende valmimist seirata ja vahel ka mõjutada. Regulatsioonide lobistamine on seega väga vana eluala. Probleem on ebaseaduslik lobitegevus. Seda on riigid ja rahvad üritanud vastavalt oma keskkondlikele eripäradele reguleerida. Näiteks ka meie justiitsminister (toona Urmas Reinsalu – toim.) esines seisukohavõtuga, et lobitegevust peaks paremini reguleerima ja lubas ideed selle tegemiseks välja käia. Ka kaitsepolitsei viimane aastaraamat räägib varjatud lobitegevusest ja selle tähtsusest, et kõik poliitika mõjutustegevused oleksid päevavalgel ja avalikud.

Mina olen valitsussuhete praktik ja ka teoreetik. Olen Eesti esimese vastava ülikooli loengukursuse autor ja kirjutanud mõningaid akadeemilisi artikleid antud valdkonnas. Kuid ennekõike olen valitsussuhete praktik. Olen varsti juba kümmekond aastat ettevõtteid regulatiivsetes küsimustes nõustanud, nii kodumaiseid kui ka välismaiseid ettevõtteid.  Valdkonna praktikuna arvan, et mõistlik regulatsioon oleks kahtlemata kõikide päevavalgel tegutsevate normaalsete nõustajate ühishuvi. Ainult et on üks suur aga. Nimelt, mõtet on tõesti ainult sellisel regulatsioonil, mis aitab reaalsele poliitika mõjutamise avalikustamisele tegelikult ka kaasa ning mida kõik toimijad on valmis aktsepteerima

Mõtet on tõesti ainult sellisel regulatsioonil, mis aitab reaalsele poliitika mõjutamise avalikustamisele ka tegelikult kaasa ning mida kõik toimijad on valmis aktsepteerima.

Kolm võimalust reguleerimiseks

Laias laastus eksisteerib kolm põhilist lobitegevuse reglementeerimise traditsiooni. Esimene on Põhjamaade variant. Sealsetes ühiskondades on lobi reguleerimist arutatud pikalt, kuid üldine konsensuslik arusaam on, et sellise tegevuse reguleerimine on oht sõnavabadusele. Loomulikult, seda Põhjamaade positsiooni peaks vaatama koostoimes faktiga, et Põhjamaade korruptsioonitaju on maailma parim ehk nendes ühiskondades aetakse poliitikat ausalt ja eksisteerib üldine arusaam, et ka poliitika mõjutamine võiks ka olla aus. Siin räägime siis ühiskondadest, kus arvatakse, et poliitika tegemine ja otsustav mõjutamine ei pea mitte ainult olema aus, vaid ka näima läbipaistev.

Teise rühma liigitatakse reeglina Kesk-Euroopa riigid. Seal on lobi reguleerituse pilt suhteliselt kirju. Klassikalise lobitegevuse regulatsioonid eksisteerivad vaid Prantsusmaal ja Austrias, põhiline on eneseregulatsioon.

Lobitegevuse reguleerimisel on esirinnas Ida-Euroopa, kus näiteks Leedus, Sloveenias, Poolas on jäigalt kirja pandud lobireeglistik. Näiteks Leedu puhul on sellel ka väga spetsiifiline taust. Nimelt Leedu Euroopa Liidu läbirääkimiste põhitakistus oli omal ajal suur väljakutse võitluses korruptsiooniga ja seepeale soovitati Leedule Ameerika konsultante, kes kirjutasid Leedule ameerikaliku lobiregulatsiooni ühes atesteeritud lobistidega, kes peavad läbima julgeolekukontrolli, jäiga aruandluse jne, nagu see on Washingtonis kombeks. Sarnane on ka lobiregulatsiooni taust Poolas. Ida-Euroopa kogemus räägib sellest, kuidas üldist korralagedust proovitakse lahendada läbi regulatsiooni, mis meenutab kirvega kure jahti.

Kokkuvõttes on niinimetatud väga jäigad lobiseadused vastu võetud kuues Euroopa Liidu liikmesriigis (2018 aasta seisuga – toim.). Kümnes riigis on nn pehmed regulatsioonid, mis tähendab peamiselt eneseregulatsiooni nõustajate poolel. Ülejäänud Euroopa Liidu liikmesriikides puudub nii eneseregulatsioon, riiklik regulatsioon kui ka lobiregister. Nende riikide seas on ka näiteks Eesti*, Soome, Läti, Taani ja Rootsi.

Lobi sõltub kultuuritaustast

Üldiselt arvatakse võrdlemisi konsensuslikult, et poliitika ebaseaduslik mõjutamine ehk erinevad korruptiivsed tegevuse vormid on olemuselt ja taustalt paljuski kultuurilised fenomenid. Näiteks Ameerika Ühendriikides on lobitegevuse reguleerimine pidevaks teemaks viimased 100 aastat. Ameerika Ühendriikide esimene lobiregulatsioon ehk seadus võeti vastu juba aastal 1946. Sellest ajast on kõikide föderaalvalimiste üks teema olnud lobiregulatsiooni täiendamine, muutmine karmimaks, läbipaistvuse suurendamine jne. See seadus üritab reguleerida nii poliitika subjekte ehk lobiste ja lobeeritavaid kui ka poliitika objekte ehk küsimust, kellel on õigus mingite konkreetsete seadus- või määruseelnõude koha pealt kaasa rääkida ja kellel mitte.

Ka 2016. aasta USA presidendivalimistel oli lobireeglite teema päevakorras. 2017. jaanuaris jõustas president Trump rea uusi lobireegleid, muu hulgas kaheaastase perioodi, mille jooksul ametnikud ei tohi kliente nõustada samal teemal, millel ise varem töötasid, ja viieaastane keeld lobeerida sama asutust, kus nad varem on töötanud**.

On omaette küsimus, mida me saaks saavutada, kui hakkaks Eestis valitsussuhete nõustamisteenust või siis lobiteenust reguleerima. Nagu näitab rahvusvaheline praktika, ei ole mitte mingit mõtet hakata sellega tegelema ratsaväerünnaku stiilis. On ka küsitav, kui mõjusad seesugused regulatsioonid üleüldse oleks. Asjakohane debatt Soomes on jõudnud järeldusele, et ühiskonnas, kus tegelikud otsused sünnivad saunas, ei ole parlamendi juurde loodud registritel ja muul säärasel eriti mõtet.

Suurem korrastatus tuleks kasuks

Siiski, valdkonna praktikuna möönan, et suund valdkonna korrastatuse poole võiks olla eesmärk. Esiteks on positiivne see, et aastate jooksul on valitsussuhete professionaalsete nõustajate ring oluliselt suurenenud, mis tähendab ka seda, et hakkab tekkima teenuse kvaliteedi horisontaalne kontroll. Paarist asjast võiks alustada juba puht märgilises mõttes.

Esiteks, ma arvan, et parlamendi juures tegutsev vabatahtlik register oleks poliitilise kultuuri mõttes progressiivne. Saksamaa kogemus, kus selline register vabatahtlikuna eksisteerib 1972. aastast saati, seda kinnitab.

Teiseks võiks kaaluda mingit sorti toimingupiirangute seadmist ametnikele ja poliitikutele, et nad vahetult pärast avaliku ameti kandmist ei hakkaks teatud valdkondades nõustajana tegutsema. See võiks olla ka asi, millel on praktiline mõõde ja mis kahtlemata tugevdaks poliitilist kultuuri. Aga ennekõike on siiski oluline õiguskuulekus ja poliitiline kultuur.

*Alates 2021 kevadest on Eestis vastu võetud lobistidega suhtlemise hea tava. Muuhulgas kohustab see ministeeriume ning riigiasutusi avaldama ministrite ja tippametnike kohtumisi huvirühmadega.

** Vahetult enne oma ameti lõppu tühistas Trump antud reeglid.