Ann Hiiemaa: enne õnnestumisi on aastaid ebaõnnestumisi

META Advisory partner ja tiimijuht Ann Hiiemaa jagas aasta alguses noortele häid nippe, kuidas tudengina praktikale saada. Nüüd rääkisime laiemalt tööturust, persoonibrändist ning julgusest. Intervjuu avaldati esmaselt TULI portaalis.

Mul on olnud mitu kogemust, et tahtmine mõnda ägedasse agentuuri tööle saada on suur, kuid eelistatakse inimesi, kes on juba varasemalt agentuuris töötanud. Kas sul on mõtteid, kuidas jalg ikkagi ukse vahele saada? 

Õnneks on hästi paljudel agentuuridel täna praktikaprogrammid. Meil on selleks METAIQ, kust värbame iga aasta vähemalt kaks tugevamat praktikanti. Agentuuri uksest ongi kõige lihtsam sisse murda, kui näitad praktikaperioodi jooksul tööandjale enda võimekust ning oskusi. 

Muidugi kandideerib ka praktikaprogrammidesse täna tohutul hulgal noori. Kandideerimisprotsessis jäävad silma need, kes on teinud oma elus mõnevõrra teistsuguseid valikuid – käinud välismaal ülikoolis, aidanud mõnel oma tuttava ettevõttel sotsiaalmeedias sisu luua, ehitanud LinkedInis oma persoonibrändi või kirjutanud näiteks blogi. 

Silma hakkavad need, kes lähevad oma mugavustsoonist välja, eristuvad, teevad midagi enamat kui kõik teised. Eelkõige näitab see seda, et inimesel on võimekus mõelda loominguliselt ning seejuures oma ideid ka ellu viia. 

Turunduses käib üldiselt tihe rebimine ka kogenud olijate seas. Kõik tahavad midagi uut ning originaalset välja mõelda. Kuidas sellises keskkonnas värske ja noore tegijana end märgatavaks teha?

Igal generatsioonil on oma tugevused. Oleme omakeskis META Advisory‘s rääkinud palju Z- ja Alfa- generatsioonidest ning tõdenud, et kui nende põlvkondade esindaja oskab näiteks LinkedInis või TikTokis oma lugu jutustada või avada, kuidas jõuda brändina noorteni, on see suur lisaväärtus. 

Praktilised oskused, kuidas kõnetada oma eakaaslasi ja kindlaid segmente on kindlasti ka erinevatesse turundusrollidesse kandideerimisel suureks lisaväärtuseks. Mina tööandjana mõistan, et noor oskab kasutada teatud digiplatvorme nii, et tema eakaaslased paeluvad sellest ja tema omakorda saab kasutada oma tugevusi. 

Talvel jagasid sa meie portaalis nippe, kuidas praktikale saada. Räägi, kuidas sina oma esimese erialase töökoha said ning kas sa pidid palju vaeva nägema? Kas sellele eelnenud praktikast oli kasu ka?

Esimese erialase praktika tegin Postimehe sporditoimetuses ja seal õnnestus mul saada ka kohe töökoht. Arvan, et paistsin silma oma järjekindlusega – kui üks kord ei vastatud, siis kirjutasin kolm korda veel. 

Olin varem kirjutanud artikleid maakonnalehte ning enda arvates palju harjutanud, aga kui toimetusse läksin ja oma esimese artikli valmis kirjutasin, siis haaras kolleeg peast kinni ja hüüatas, et paberil on vaid hunnik telliseid, millest tuleb maja laduma hakata.  

Alguses tunduvadki esimesed kogemused ning kriitika hästi hirmsana. Tagantjärele vaadates ei saa neid mitte millegagi asendada ning edasiste õnnestumiste eelduseks ongi see, et oled piisavalt õppinud ka oma läbikukkumistest. 

Ükskõik kui andekas sa ka pole, mitte keegi meist pole võimeline esimese korraga kirjutama ideaalset artiklit või kommunikatsioonistrateegiat. See kõik võtab aastaid ebaõnnestumisi ja ebatäiuste talumist, enne kui hakkavad tulema õnnestumised. 

Olen näinud sotsiaalmeedias, kuidas noored arutlevad, et erialast tööd on raske leida. Olen isegi mõnele ettevõttele kirjutanud, kas nad saaks mulle kogemuseks  praktika- või töövarjukohta pakkuda. Kas selline “enda pakkumine” võib luua hoopis negatiivse kuvandi?

Kindlasti mitte. Tööle kandideerimist võiks võtta kui win-win olukorda. Enne oma CV saatmist võiks endalt küsida, millist kasu võiks see konkreetne ettevõte minu värbamisel saada? Kuidas saaksin ettevõtet näiteks digiturunduse, Z-põlvkonnani jõudmise, mõjuisiku-turunduse või millegi kolmandaga toetada. Andekad inimesed, kes oskavad näha võimalusi, on ilmselt igas ettevõttes oodatud. 

Oluline on kirja sisu läbi mõelda ja läheneda strateegiliselt. Niisama CV saatmine ja külm kalastamine ilmselt tulemusi ei too. Samamooodi võiks mõelda ka ajastusele –  eristumise mõttes soovitan kirjutada agentuuridele juba aasta alguses. Kevadel ja suvel, kui kõik hakkavad praktika- ning töökohti otsima, võib postkast sellistest kirjadest umbes olla. Sellest rongist on hea ette jõuda. 

Tänapäeval ei pea alati ka CVd saatma, tööandjateni jõudmiseks on ka teised kanalid, näiteks LinkedIn, kus on võimalik tugeva sisuloomega silma paista ning läbi selle pääseda tööintervjuudele enne kui konkurss üldse välja hõigatakse. 

Tahtsingi rääkida natuke laiemalt persoonibrändist. Kas sina tööandjana vaatad enne vestlust ainult noore LinkedIni profiili või jäävad vahel silma ka teised sotsiaalmeediakontod? Anna mõned soovitused või märksõnad, kuidas üldse meeldejäävat ning huvitavat persoonibrändi kasvatada, et olla tööandjale atraktiivne?

LinkedIn on küll peamine, kuid vahel olen sattunud vaatama ka teisi sotsiaalmeediakontosid. Noor inimene alles ehitab oma võrgustikku, kuid värvates inimest, kes hakkab tegelema lisaks sõnumiloomele ka visuaalse teostusega, võib Instagrami profiil sageli edasi anda, milline ta käekiri ning oskused on. Isegi kui inimene ei suhtu isiklikku sotsiaalmeediakontosse võrdväärselt oma tööga, siis annab see meile ikkagi märgi näiteks tema visuaalsest nägemisest. 

Tihti arvatakse, et persoonibränd on midagi kunstlikku, mida peab sotsiaalmeediakanalites üles ehitama ning looma. See on see, kes sa päriselt oled, mis on sinu tugevused ning mida sa tahad edasi anda. Aga tuleb leida tasakaal autentsuse ja mingis mõttes tervemõistuslikkuse vahel. Kui tegid suvel restoranis ettekandja tööd ja teed oma avalikul kontol siiralt – aga siiski isiklikult – maha oma tööandjat või mis veel hullem, kliente, siis miks peaks keegi sind enda juurde tahtma? Olgu su tehnilised oskused kuitahes head.

Endast avalikku kuvandit – persoonibrändi – luues tuleb sageli ette üks lihtne barjäär. Selleks on hirm ennast välja panna. Alati mõtleme, kes olen mina, et üldse midagi öelda ning mida teised arvavad. Olen seda tähele pannud eriti noorte naiste seas, kellel tekib nn petturi sündroom. 

Ka mina olen selle all kannatanud ning alles kolmekümnendates hakkasin välja tulema. Enne seda tundsin halvavat hirmu koosolekutel sõna võtta või valjult arvamust avaldada, kuid iga päev väikeseid samme tehes on võimalik sellest üle saada. See on aga tervikuna üsna pikk ja valulik protsess. 

Arvan, et päris paljud võisid end sinu jutus praegu ära tunda. Kas võiksid noortele jagada, millised need esimesed sammud oleksid, kuidas enda hirme vähendada? 

Arvan, et kogemus mängib tohutult olulist rolli. Pärast Taanis magistrikraadi lõpetamist saatsin laiali üle saja CV, et saada kuhugi tööle. Edasi käisin hästi paljudel tööintervjuudel, nii et hakkasin neid lõpuks tõsiselt nautima. 

Kui esialgu värisesin intervjuudel nagu haavaleht, siis mõistsin üsna kiirelt, et üldjuhul on tööintervjuudel 99% samad küsimused ning see annab võimaluse teha eeltööd, et tunda ennast enesekindlamalt. Ebakindluse ületamiseks on üks väga lihtne salarelv ja see on ettevalmistus. Mida põhjalikumalt oled ette valmistunud, seda enesekindlamalt hakkad end tundma. 

Kas CV-s on võimalik kogemustega üle panna? Noorena on tunne, et justkui iga väike projekt või kogemus võiks kirja minna, et näidata, mida kõike teinud oled, kuid kas on võimalik ka liiale minna?

Üldjuhul olen märganud, et inimesed jätavad CV-sse sisse enda noorpõlves tehtud suvetööd. Kui kandideerid agentuuri tööle, näiteks digiturunduse spetsialistiks, ei ole minu jaoks niivõrd oluline, et sa töötasid 14-aastasena kohvikus ettekandjana. Selle asemel võib kandideerimisel välja tuua igasugused vabatahtliku töö kogemused. See, et sa oled olnud mõne organisatsiooni liige või teinud ära rohkem kui su eakaaslased, on väga hea märk. 

CV võiks olla küll ilus, struktureeritud ning korrektses kirjakeeles, kuid sellest veelgi olulisem on inimene, kes minuga vestlema tuleb – tema energia ja suhtumine. Kas ta on näiliselt positiivne või ma tajun, et ta tahaks olla ükskõik kus mujal, aga mitte seal, kus ta parasjagu on? 

Kõige parem on olla sina ise ning võimalikult aus ja läbipaistev ka oma vigade osas. See on hästi värskendav. Kõige hullem on tööintervjuul rääkida kindlas kõneviisis, milline sa olla tahaksid, mitte milline sa oled.  Sama ka tööandja puhul, mõlemapoolselt on oluline olla aus ning läbipaistev.

Üha enam räägitakse sellest et klassikaline haridustee põhikool-gümnaasium-bakalaureus ei pruugi olla enam ideaal, mida igas valdkonnas tööturul vaja on. Kuidas on turunduses? Kas enese pidev koolitamine ja praktilised kogemused on võrdseks vastaseks ülikoolikraadile?

Akadeemiline kraad näitab tööandjale eelkõige, et inimene on suutnud midagi alustada ning selle ka lõpule viia. Tal on olemas piisavalt püsivust ja ambitsiooni, et enda eesmärgid täita. Mina ise hindan hästi kõrgelt ka neid, kes on teinud vahetusaasta või õppinud pikemalt välismaa ülikoolis. See annab märku, et inimene julgeb mugavustsoonist välja astuda ning eristuda. Loomulikult pole see kõigi jaoks finantsiliselt võimalik, aga mingisuguse indikatsiooni see annab. 

Samas ei pruugi tööturul ainult akadeemiline kraad enam väga suurt eelist anda. Enamikel meile kandideerijatel on ülikoolikraad tugevatest ülikoolidest ja see pole eristuspunkt, pigem baashügieen. 

Üha olulisem on kohanemisvõime, uudishimu ja pidev tahe areneda, sest maailm muutub nii kiiresti. Sellepärast peavad ka ettevõtetes töötama mitmete generatsioonide esindajad, et tuua lauale erinevate põlvkondade tugevused ning kõnetada kõiki sihtrühmasid. 

Kas on midagi, mida sa tööandjana ühes heas töötajas ootad ja näha tahad? 

Kommunikatsiooniagentuuris, kus on ülitähtis tugev kirjutamisoskus, näeme üha enam, et noortele pakub raskusi eesti keeles kirjutamine. Siinkohal tuleb välja üks välismaa ülikoolis õppimise miinus. Inglise keeles oskavad noored end suurepäraselt väljendada, kuid ilusas emakeeles kirjutamine valmistab tihti probleeme. 

Agentuuritöö on mõneti üsna geneeriline, samas on üha olulisem see, et inimestel on kindlad huvid, mis aitavad meil erinevate toodete ja teenuste müüki toetada. Inimesed, kes on uudishimulikud, hoiavad ennast kursis trendidega, suudavad luua seoseid ja on kriitilises mõtlemises tugevad, on ilmselt igas agentuuris väga oodatud. 

Tean turunduses inimesi, kelle kohta võiks öelda mees nagu orkester – teevad kõike, mida vaja. Samal ajal olen kuulnud ka soovitusi valida oma pärusmaa ning jääda sellele kindlaks. Mis sina arvad, kas meil on puudu noortest spetsialistidest või ootad just rohkem paindlikkust?

Keeruline küsimus, sest eri positsioonidel on loomulikult eri nõudmised. Mina ise otsin töötajas täna eelkõige analüüsioskust ja kriitilist mõtlemist. Tahan, et inimene näeks detaile ja suudaks nendest teha järeldusi ning seoseid. Kõik muu on õpitav ning oma spetsialiteeti saad ajaga ainult arendada, kuid inimesel, kellel puudub kriitiline mõtlemisvõime, on agentuuris raske.

Mis on veel sinu viimased mõtted ja soovitused tööotsijatele kaasa?

Mul on hetkel mitu sõbrannat ja tuttavat, kes teevad karjääripööret ning ka nemad saavad väga vähestest kohtadest vastuseid. Mõneti on see nagu õnnefaktor. Sinu vastaskandidaadil võibki olla antud hetkel tugevam profiil ning rohkem kogemusi, kuid seda ei tohiks mitte kunagi isiklikult võtta. 

Ise soovitan omandada kogemusi pro bono projektide kaudu, õppida, areneda, lugeda ja ehitada oma võrgustikku. Kokkuvõttes on oluline jääda silma, eristuda ning luua kontakte. Soovitan loomulikult igal aastal kandideerida ka META IQ programmi, mis alustab uute kandidaatide vastuvõttu 2025. aasta märtsis!