Lugemisaeg 4 min

Andreas Kaju: lahtiste kraanide poliitika on väga harva toonud pikaajalist edu

Artikkel ilmus esmakordselt väljaandes Äripäev 15. mail 2021.

Eestis pole olnud veel valitsust, kes oleks suutnud kraane avades teha lisaks jooksvate kulude katmisele pikaajalisi investeeringuid, mille nähtavad tulemused ei oleks käes enne järgmisi valimisi, kirjutab nõustamisettevõtte Andreas Kaju vastuses Äripäeva arvamusliidrite küsitlusele.

Mulle teeb muret riigieelarve ja riigivõla teemalise diskussiooni loosunglikkus. Sellest võib ainult ajakirjanduse kaudu infot saavale kodanikule jääda mulje, nagu oleks keskustelu ühel poolel eelarvekonservatiivid, kes kaitsevad kulude ja tulude tasakaalu põhimõtet, ja teisel poolel majanduskasvu kiirendamise ideoloogid, kellel on head ideed ja soov nende eluviimiseks raha leida.

Tegelik lähtekoht on aga järgmine. Eesti võlatase tõusis juba viimase kahe aastaga kolm korda: 8,4%-lt SKPst 23,6%ni SKPst. Sama sammuga on kasvanud ka valitsussektori struktuurne eelarvepositsioon: 2,7% pealt -6,6% peale. Ilma igasuguste ideedetagi võtab Eesti iga sekund laenu olemasolevate seadustatud kohustuste finantseerimiseks. Ja pandeemia tõrjeks kehtestatud piirangutest (mis hoiavad tagasi pakkumist; nõudlust jagub) põhjustatud kunstlik majandussurutis pole veel läbi. Võibolla elame niimoodi veel aastaid, kus peame subsideerima tervete majandussektorite puhkamist palgatoetuste ja muuga. See kõik on ilmselt hädavajalik, sest ühiskond kannab solidaarselt ülekulu, et kaitsta kõige haavatamaid.

Teisisõnu: Eestis on eelarvepuudujääk kasvav juba enne igasugust debatti ja see on nii olnud juba mitu aastat enne kriisi, kus majanduskasvule vaatamata suudeti raha kulutada rohkem kui kokku koguda.

Betooniga piiratud fantaasia

“Lahtiste kraanide poliitika”, milles rahandusminister ja peaminister Otto Strandman Pätsu süüdistas ja mis viimase ka 1924 riigivanema ametist viis, on väga harva toonud pikaajalist edu. Lühiajaliselt on see pandeemilistes oludes muidugi vältimatu – euroala riigivõlg on samuti 100% SKP piirijoone ületanud ning sotsiaalse kollapsi vältimine on valitsuse esimene ülesanne. Probleem on ennekõike selles, et Eestis pole olnud veel valitsust, kes oleks suutnud kraane avades teha lisaks jooksvate kulude katmisele pikaajalisi investeeringuid, mille nähtavad tulemused ei oleks käes enne järgmisi valimisi. 

“Lahtiste kraanide poliitika”, milles rahandusminister ja peaminister Otto Strandman Pätsu süüdistas ja mis viimase ka 1924 riigivanema ametist viis, on väga harva toonud pikaajalist edu.

Seetõttu valatakse nn investeeringuraha alati betooni ja asfalti. Näiteks Eesti tervishoius on pea kogu Euroopa Liidu liikmelisuse aja struktuurivahendeid ja investeeringute omafinantseeringuraha kasutatud betooniinvesteeringuteks. 

Fantaasia on betooniga piiratud praegugi. Tallinna haigla suurprojekt võib olla õigustatud vanades majades tegutseva linnahaiglate konsolideerimiseks, aga oludes, kus on meil on piirkondlikud haiglad PERH ja TÜK ning juba täna pole ühes piisavalt residente ja teises patsiente, on meie kinnisvaramajandusele orienteeritud investeerimisfilosoofia lihtsalt imelik. 

Hariduseski on investeeringud olnud alati ainult majade ehitamisse. Hariduse usku riigis on õpetajaameti populaarsus OECD riikide seas endiselt viimaste seas, sest kooli lõpetavad lapsed näevad, kui raske on õpetajal üksinda klassis ja kui vähe on tal tegelikku tuge. 

Ehitamisse investeeritakse sellepärast, et selle protsess on lihtne, tulemus käegakatsutav. Tellime maju, pank oskab hinnastada, ehitaja ehitada, omanik amortiseerida ja korraks on kõigil tore, majandus kasvab. 

Riik ei ole kehv investor mitte ainult sellepärast, et neid investeeringuid ei juhitaks nii nagu peaks, vaid et ei osata ka investeerida. Kuna riskiisu on madal (ajalooliselt on KredExi ettevõtluse toetusmeetmed olnud nii konservatiivsed, et nõudlus nende järele on kohati kehv olnud, kuigi viimastel kuudel on olukord paranenud) ning ajahorisont alati lähedal, siis ei investeerigi riik Eesti teaduse ja kaasaegse tootmise ristteel olevatesse ettevõtetesse või haridusse ja teadusesse, vaid ennekõike ehitustegevusse. 

Vaadake Soome või Saksamaale – millised on seal avaliku sektori, keskvalitsuse või maakondade ning linnade investeeringud? Võisteldakse ettevõtete tootmiste ja tehnoloogiasiirde võimaluste pärast, rajatakse koos innovatiivsete teadus- ja arendusintensiivsete firmadega kompetentsikeskusi. Tervishoius rahastatakse uusi huvitavaid sekkumisi ja ennetuspoliitikaid, mis aitavad pikendada tervena elatud aastaid. 

Ma ei hakka rääkima 6G-st, tehisintellektist, energiapöördest või võimatusest üldse väljaspool Ida-Virumaad mingitki tööstust arendada. 

Meie üks suur arengupidur

Kui valitsus soovib investeerida, siis tuleks seda teha sinna, kuhu üldiselt erasektoriinvesteeringud ja nendest oodatav efekt muidu ei jõua. Tänases makrokeskkonnas saab iga turukõlbulik äriidee raha, sinna pole riiki tingimata vaja. Jah, Eesti kapitaliturg on veel nõrgukene, aga viimaste aastate tormiline areng on hõlmanud ka siinsete investeerimisettevõtete ja riskifondide kasvu. Eestis on võimalik lihtsasti alustada uut ettevõtet, kaasata raha, arendada ja ettevõte ka maha müüa ning alustada uuesti. 

Tänases makrokeskkonnas saab iga turukõlbulik äriidee raha, sinna pole riiki tingimata vaja.

Kuhu Eestis erakapitali piisavalt ei jõua: alus- ja rakendusteadus, üldharidus, võrdse stardivõimaluse andmine kõikidele lastele, aga ka poliitiline konkurents suurinvesteeringute maaletoomiseks või Eestisse jätmiseks. 

Eesti majandusel läheb praegu tegelikult hästi, isegi kui seda on keset pandeemiat raske uskuda. See ei vaja betooniraha. Eestis on, nagu paljudes teisteski riikides, üks suur arengupidur – erinevate oskustega inimeste krooniline puudus. Seda nii kõige kiiremini ja kõige suuremat lisandväärtust pakkuvas tehnoloogiaettevõtluses kui ka hädavajalikku toidujulgeolekut pakkuvas põllumajanduses ning toidutootmises, tervishoius, teenindussektoris. Igal pool. Inimesi ei ole, oskuseid ei ole. Kui suudame luua suurema kontsentratsiooni inimestest ja oskustest, tuleb ka kasvuhoog, innovatsioon (mis sõltub üheselt talentide kontsentratsioonist ja omavahelistest interaktsioonidest) ja kultuur. 

Kaasettevõtjatest lugejaile lõpetuseks üks meenutus. Kohe, kui uue valitsuse maksurahu läbi saab, algab keskustelu, kuidas iga-aastast defitsiiti lisaks laenurahale ka kasvavate eelarvetuludega paigata. Raha saab võtta sealt, kus seda teenitakse. Reformierakond on Eestis alati armastanud tarbimise maksustamist, teistel suurerakondadel pole tõsiseid ideid üldse olnud lauda panna (Ratase kiituseks: ta küll prooviks maksudebatti alustada, aga pandeemia ja tegelik elu rikkusid selle ära). Kui inimeste toidulauda või kodusid täiendavalt maksustama ei hakata, tuleb raha ära tuua sealt, kus seda on. Teate küll. 

Internet Explorer Icon

NB! Microsoft on loobunud Internet Exploreri arendamisest ning sellele uuenduste tegemisest ja ei soovita antud internetibrauserit turvanõrkuste tõttu kasutada. Internet Explorer ei toeta enam uusi võrgustandardeid ning antud veebilahendus ei tööta siinses brauseris korrektselt.