Eesti tervishoiusüsteemi üks olulisemaid väljakutseid ei ole ainult Tervisekassa eelarveseis, tervishoiutöötajate nappus või teenuste kättesaadavus. Üha selgemalt paistab silma hoopis see, kuidas ja kui palju kommunikatsioonile ning seeläbi usalduse loomisele panustatakse ning kui vähe tervishoiuala ametkonnad ja eksperdid inimestega päriselt suhtlevad.
Olenemata sellest, et paljude inimeste jaoks on suhtlus oma perearstiga muutunud kiiremaks ja mugavamaks, peavad 2025. aasta Kantar Emori uuringu järgi arstiabi kättesaadavust heaks või pigem heaks vaid 40% Eesti elanikest. 66% elanikest on veendunud, et nende perearst suudab neid enamikes terviseküsimustes aidata, mis tähendab, et tervelt 34% elanikkonnast ei arva nii või on nende kogemus teine.
Perearstikeskused on teinud pingutusi ja kolinud digitaalsetele platvormidele nagu näiteks e-perearstikeskus, mis teeb arsti või pereõega suhtlemise lihtsamaks, kuid kogukondlikku kuuluvustunnet ja samastumisvõimalust neilt platvormidelt siiski ei leia. Sealsamas on jäänud riiklik teadmuspõhine terviseinfo jagamine ametlikesse, pisut steriilsetele, staatilistele ja rangelt ametlikele lehekülgedele.
Patsiendid on liikunud sotsiaalmeediasse ja kogukondlikesse gruppidesse, kust nad otsivad inimlikku suhtlust ja kogemusi, kuid kuhu eksperdid ei ole paraku järele veel jõudnud. Samas suudaksime väga palju pöördumisi perearstide poole ära hoida ehk esmatasandil koormust vähendada, kui ametkonnad pühendaksid rohkem aega sotsiaalmeedia kogukondades inimestega suhtlemisele. Suhtlemisele, mitte ainult info jagamisele.
Usalduslik dialoog puudub
Linnulennult vaadates võib jääda mulje, et tervishoiu kommunikatsioonis kõik justkui toimib: asutused jagavad tervisealast infot ja teevad teavituskampaaniaid. Kutsuvad inimesi sõeluuringutele ja tervisekontrolli. Jagavad kodulehtedel ja sotsiaalmeediakanalites nii kujundatud kui ka erineva infograafikaga teavet. Eksperdid annavad soovitusi ajaleheveergudel ja asutuste sotsiaalmeedias ning vastavad teinekord isegi inimeste küsimustele. Kuid tõeline, pikaajaline ja usalduslik dialoog puudub.
Ühest küljest peitub põhjus ilmselt asutuste kommunikatsioonis tehtavates strateegilistes valikutes, kuid samal ajal ka nii ajalises kui ka rahalises ressursis. Samas jääb tänapäevastes infokanalites professionaalse abi ja nõuta meie tervishoiusüsteemis ka see inimene, kes meditsiinisüsteemi vaatest veel haige ei olegi. Kellega ja kus pidada neid vestlusi ja arutelusid, kus ilma mingite konkreetsete sümptomiteta inimesed soovivad ennetavalt oma tervisega tegeleda ja oma tervise üle arutleda? Praegune tervishoiusüsteem ei toeta positiivset tervislikku huvi või soovi oma tervisega ennetavalt tegeleda, sest pole vajalikku tuge ega teinekord ka oskusi või teadmisi.
Sealsamas soovib sotsiaalministeerium, et inimesed võtaksid oma tervisega tegelemisel rohkem vastutust ja teeksid ise tõenduspõhiseid ennetavaid otsuseid. Siin kusagil peitub aga sügav lõhe selle vahel, mismoodi inimesed otsuseid teevad, kuidas tervise üle arutleda soovivad ning kuidas toetavad neid omakorda asutused ja eksperdid, et inimesed saaksid väiksemaid otsuseid iseseisvalt teha.
Sotsiaalmeedia grupid vajavad eksperte
Tervishoius tuleb usalduse loomiseks ja hoidmiseks teha ära palju rohkemat, kui ainult õiget infot õigesse kanalisse õigel ajal jagada. Millegipärast mõistetakse kommunikatsiooni rolli tihti ühesuunaliselt: arst annab patsiendile infot ja suuniseid, tervishoiuasutused ja riik ütlevad samuti, kuidas mingites olukordades käituda ja mida teha. Ühiseks aruteluks ja kahesuunaliseks kommunikatsiooniks justkui ei olegi ruumi.
Üks näide kogukondlikust grupist Facebookis on grupp nimega “Tervis”, millel on 32 000 liiget. Need vestlused ja kogemuste jagamised seal näitavad, et inimesed vajavad aega ja ruumi aruteluks ning rahulikult küsimuste ja kogemuste küsimiseks. Tegemist ei ole iseenesest uue nähtusega – kui varasemalt küsiti tervisealast ja üldse elulist nõu oma vanematelt või vanavanematelt, kellega võibolla isegi ühist katust jagati, siis nüüd on inimesed hakanud samasugust nõu küsima hoopis sotsiaalmeediast.
Infosfääri on lisandunud mõjuisikud, kes suudavad peale kogukonna loomise mõjutada ettevõtete ja asutuste mainet kohati rohkemgi kui ajakirjandus. Mõjuisikud on oma kogukonna jaoks olemas, nad jagavad oma mõtteid ja infot vahetult ning suhtlevad oma jälgijatega järjepidevalt. Nii usaldatakse ka nende nõu ja soovitusi. Abiks on seegi, et mõjuisikud räägivad teemadest enamasti arusaadavalt ja lühidalt. Pennsylvania ülikooli teadlase Emily Hundi uuringud näitavad, et mõjuisikuid usaldatakse rohkem kui ajakirjanikke.
Oleme sotsiaalmeedias näinud valeinfo levikut, eriti torkas see silma koroonapandeemia ajal, mil teadus üritas viiruse kohta uusi teadmisi inimesteni tuua ja mil info muutus lühikese ajaperioodi jooksul võrdlemisi tihti. Kuigi Eesti riigiasutused tegid selles olukorras nii palju kui suutsid ja jagasid infot ning tegelesid selgitustega, ei jõutud ka toona ülemäära palju inimestega dialoogi astuda. Samas on just sotsiaalmeedia koht, mille abil jõuab nii noorte, aga ka maapiirkondades elavate inimesteni. Samuti võimaldab see inimestele anonüümsust, mida on teinekord tarvis. Ka uuringud näitavad, et sotsiaalmeediapõhised sekkumised võivad vähendada tervisealast ebavõrdsust ja loovad parema ligipääsu terviseinfole.
Suurbritannias katsetati koroonapandeemia ajal kohalike kogukondade eestkõnelejate, kohalike omavalitsuste ja riigiameti koostöös sotsiaalmeedias koroonaviiruse kohta info jagamist ja inimeste küsimustele vastamist läbi loodud Facebooki grupi. Kuigi uuringu järgi on ka seesuguste uute meetodite katsetamisel oma väljakutsed, leiti, et seesugused algatused toetavad pikaajalist kaasamist ja tervisealase info levimist.
Dialoog võtab aega, vajab pühendumist ja järjepidevust – kõike seda, milleks kommunikatsioonispetsialistidel või ekspertidel muu töö kõrval aega ei jagu. Samas aitaks just järjepidev inimestega suhtlemine ja küsimustele hinnanguvabalt vastamine luua usaldust ja aidata ka valeinfo leviku mõju vähendada.
Mõjus kommunikatsioon ei võrdu alati eduka teavituskampaaniaga
On igati õige, et riigiasutused on aastatega järjest enam näinud ka kommunikatsioonil olulist rolli ning sellesse eelarvelisi vahendeid panustanud. Kuid tänapäevasel uuel ajastul, kus võistleme pidevalt info üleküllusega, ei piisa enam ainult teavituskampaaniate tegemisest. Edukas ja mõjus kommunikatsioon ei sisalda endas ainult tabava sõnumiga ägedat teavituskampaaniat, vaid strateegiliselt läbimõeldud otsuseid, õige sihtrühma ja sõnumi valikut ning järjepidevat ja tarka inimeste kaasamist, usalduse ehitamist ja hoidmist. Aga ka kommunikatsiooni tulemuste mõõtmist.
Kajastuste või postituste arvu lugemise asemel võiksime rohkem aega panustada sihtrühma tundmaõppimisele ja nendega suhtlemisele. Ehk enne kommunikatsioonitegevuste alustamist tuleks selgeks teha sihtrühma soovid, teadmised ja barjäärid – ja nendega ka arvestada. Põhjalikke sihtrühma uuringuid tehakse aga praktikas pigem harva, sest see nõuab eraldi ressursse ja teadmisi. Samas on just uuringu kaudu saadud teadmiste abil võimalik ellu viia tõeliselt mõjusaid kampaaniaid ning hinnata ka hiljem jätku-uuringu kaudu, kas tehtud kommunikatsioonitegevustel oli mõju.
Oluliste käitumuslike muutuste saavutamiseks on tähtis aga ka see, et süsteem võimaldab inimesel suunatud viisil tegutseda ja käituda. Kui süsteem on loonud inimesele võimaluse õigeks tegutsemiseks, olnud olemas dialoogiks ja loonud ruumi vestlusele, on loodud alus usalduseks. Kommunikatsiooni edukus aga sõltubki just usaldusest.
Koroonapandeemia oma paljude eri tahkude ja ootamatustega suutis kindlasti jätta tervishoiusüsteemile ja selle usaldusväärsusele oma jälje, mis mõjutab patsiente tänaseni. See tähendab aga tervishoiusüsteemile, et tegutseda tuleb tänagi veel mitte ainult usalduse loomise, vaid ka selle taastamisega. Selleks on aga tarvis oma sihtrühma tunda ning nende usalduse hoidmiseks ka järjepidevalt tegutseda. Riigiasutused peavad sotsiaalmeediasse kui infokanalisse hakkama suhtuma palju strateegilisemalt ja olema kohal seal, kus terviseteemalised vestlused tegelikult toimuvad.
Arvamuslugu ilmus esimesena Delfis.
