Stinne Vaga: lähikuud on tervishoiuettevõtetele otsustav aeg oma lahendused poliitikakujundajateni viia

Eesti tervishoiu suurimad väljakutsed loovad võimalusi ettevõtetele, kes suudavad lähikuudel pakkuda praktilisi lahendusi kolmele laiemale küsimusele: kuidas leida tervishoiusüsteemi lisaraha, kuidas eraraha ja erakindlustus saaksid riigile rohkem toeks olla ning kuidas digilahendused, parem andmekasutus ja tehisintellekt saavad aidata kulusid kokku hoida. 

Tervishoid on täna tugeva surve all: avalik rahulolematus kasvab, ravijärjekorrad on pikad ning tööjõupuudus tervishoiusüsteemis süveneb. Olukord, kus Tervisekassa puudujääk võib 2035. aastaks ulatuda 900 miljoni euroni ning rahvastik vananeb, näitab, et praegune sotsiaalmaksupõhine rahastusmudel ei ole jätkusuutlik ning süsteem vajab muutusi. 

Praegune olukord loob võimalusi ettevõtetele, kes suudavad piiratud ressursside tingimustes välja pakkuda praktilisi lahendusi, mis aitavad riigil olemasolevat süsteemi paremini juhtida, parandada ligipääsu teenustele, vähendada ravijärjekordi, toetada (perearsti)abi järjepidevust, kasutada andmeid targemalt, parandada raviteekondi, vähendada tööjõu koormust ja tõendada paremaid tervisetulemusi. 

Eelise saavad ettevõtted, kes panustavad oma aega ja ekspertteadmisi ning jõuavad ise otsustajateni realistliku rakendusplaaniga, mitte ei oota, millal riik lahenduse ise valmis teeb. Oluline on osata näidata, mida ettevõte saab riigile pakkuda, olgu selleks andmed, ekspertiis, toimiv teenusemudel, tehnoloogia, investeering või rahvusvaheline kogemus. See kõik nõuab head ülevaadet tervishoiupoliitikas toimuvast ning oskust oma lahendus õigesse poliitilisse konteksti asetada. 

Kus ettevõtetele võimalused tekivad? 

Üheks riigi oluliseks suunaks on tugevdada esmatasandi arstiabi ja luua õiguslik alus piirkondliku vastutusega tervisekeskuste võrgustikule, et tagada esmatasandi arstiabi järjepidevus ja kättesaadavus ka väiksemates Eesti piirkondades. See tähendab, et riik vajab partnereid, kes suudavad pakkuda läbimõeldud lahendusi teenusemudelite, infotehnoloogia, andmekasutuse, tugiteenuste, diagnostika ja tööprotsesside arendamiseks. 

Teiseks oluliseks suunaks on liikumine väärtuspõhise tervishoiu poole, kus rahastatakse (tervise)tulemust, mitte mahtu. See loob võimalusi ettevõtetele, kes oskavad näidata mitte ainult teenuse olemasolu, vaid ka selle mõõdetavat mõju: ravimitootjad, diagnostikaettevõtted, digilahenduste pakkujad, erakliinikud, haiglad, töötervishoiuteenuse osutajad ja andmeanalüütikaettevõtted.  

Tööandjate kasvav roll tervisemurede ennetuses, varajases avastamises ja tööle naasmise toetamises loob võimaluse lahendustele, mis aitavad hoida inimesi töövõimelisena ja vähendada survet ravisüsteemile. Samuti on töös digitaalne vaimse tervise raviteekond. Ühised andmestandardid, sündmuspõhine andmevahetus, haiglate infosüsteemide konsolideerimine ja ühtsem loogika perearstide IT-süsteemide jaoks loovad tervishoius võimalusi ka tehnoloogiaettevõtetele. 

Kolm küsimust, mida ettevõtted peaksid endalt küsima 

Riigikogu valimiste eel kujunevad tervishoiudebatis lähikuudel tõenäoliselt keskseks kolm teemat: kust tuleb tervishoiusüsteemi lisaraha, milline saab olema eraraha ja erakindlustuse roll ning kuidas saavad digilahendused ja tehisintellekt kulusid kokku hoida. Vastused neile küsimustele võivad 2027. aasta kevadiste Riigikogu valimiste järel jõuda ka hilisemasse koalitsioonileppesse.  

Seetõttu on just lähikuud ka ettevõtetele parim aeg poliitikakujundamises kaasa rääkida: mõelda oma lahendused läbi, need sõnastada ning viia poliitikakujundajate, ametnike ja teiste sidusrühmadeni. Ettevõtted, kes tahavad valdkonna arengutes kaasa rääkida, võiksid endalt küsida kolm praktilist küsimust:  

1. Millist riigi tervishoiuprobleemi meie lahendus aitab lahendada? 

Kas see puudutab ravijärjekordi, ligipääsu, esmatasandi järjepidevust, tööjõupuudust, andmekasutust, kvaliteeti, patsiendi teekonda või Tervisekassa pikaajalist survet? 

2. Kuidas me oma mõju tõendame? 

Üldine lubadus, et lahendus on kasulik, ei ole piisav. Vaja on andmeid, ekspertiisi, realistlikku rakendusplaani ja selget seost riigi eesmärkidega. 

3. Kelle otsusteni peab see sõnum jõudma? 

Tervishoiupoliitika kujuneb ministeeriumis, Tervisekassas, Riigikogus, erialaseltsides, patsiendiorganisatsioonides, tööandjate organisatsioonides ja avalikus arutelus. Mõju saavutamiseks tuleb teada, kellega rääkida, millal rääkida ja mis järjekorras. 

Seetõttu tasub tervishoiuvaldkonna ettevõtetel juba praegu läbi mõelda oma huvikaitseplaan ning vajadusel kaasata eksperdid, kes aitavad hinnata poliitikaakent, sõnastada otsustajatele arusaadava põhisõnumi ja viia selle õigete inimesteni õigel ajal. Valitsussuhetes ei ole määrav ainult see, mida öelda, vaid ka kellele, millal ja millises poliitilises kontekstis seda teha. 

Stinne arvamuslugu ilmus Postimehes.