Lugemisaeg 3 min

Pragmaatilised tähelepanekud teoreetilisest poliitikast

14. mail Sirbis ilmunud Marju Lauristini artikkel „Riigivalitsemine vajab uuenduskuuri“ , mis leidis kajastamist ka Edasi portaalis, on sisuliselt Lauristini pildistus Eesti hetke-demokraatiast.

Emeriitprofessor sidus oma lugu tagasivaatega „Eesti inimarengu aruande“ (EIA) ilmumise 25. aastapäevale. Seda Eesti juhtivate sotsiaalteadlaste osalusel 25 aasta jooksul ilmunud analüüsikogumikku võiks sirvida igaüks, kes soovib mõista, mis Eestis on toimunud, mis toimub ja mis hakkab aset leidma. [1]

Lauristini üldiste järeldustega Eesti poliitika hetkeseisust võib nõustuda. Siiski on arengukurve, mille üle peaks polemiseerima.

Esiteks kirjutab Lauristin, et „avaliku kontrolli ja parlamendi ning täitevvõimu rolli tasakaalustavate mehhanismide nõrkuse tõttu on (valitsus)-erakondadel viimase paari aastakümnega kujunenud peaaegu piiramatu võimumonopol riigi arengu suunamisel, avalike ressursside kasutamise üle otsustamisel, nii parlamentaarse kui ka täitevvõimu agenda kujundamisel ning ka enamiku oluliste ametipositsioonide mehitamisel“. Osaledes igapäevaselt huvirühmade ja poliitikute ning ametnike vahelises nn raudses kolmnurgas, ei saaks ma öelda, et erakonnad kehastavad endast sõna otseses mõttes „võimumonopoli“. Poliitikutel on – ja peabki olema – õigus langetada lõppotsuseid, aga agenda kujunemist, poliitika formuleerimist ja selle avalikku legitimeerimist ei kontrolli nad õnneks, kahjuks või rõõmuks juba ammu.

Vaadates Eesti parteisid valitsemissüsteemis kui tervikus, hakkab pigem silma nende haprus. Kaldun pigem nõustuma õiguskantsler Ülle Madise seisukohaga – näiteks on parlamendisaadikutel üha keerulisem mõista riigieelarvet, kuna eelarveread on formuleeritud üha segasemalt ja abstraktsemalt – ehk ainult sellisel moel, et avaliku raha ümberjagamise protsessi mõistavad üha rohkem vähesed bürokraadid. Eesti erakonnad on oma olemuselt kohati vähesuutlikud ja ebaväärikad, ent demokraatia seisukohalt on põhimureks, et esinduspoliitikute ja bürokraatia kaalukauss pöördub üha rohkem viimaste kasuks. Seega, rääkides Riigikogust – mida saame üldse oma esindajatelt oodata, arvestades, et Riigikogu saadikutel puudub elementaarne tugistruktuur ning iseotsustusõigus enda eelarve üle? Hiljutine uudis, et eelarvekärped võivad sulgeda Riigikogu Toimetised ja Arenguseire Keskuse, on isegi superkarikatuurne näide sellest, kuidas Riigikogu ei võeta tõsiselt. Vastupidiselt ühe orkestri koondamise uudisele ei tekkinud sellest sulgemisest isegi skandaali. Riigikogu peaks olema põhiseaduslik institutsioon, mitte majavalitsus, mille kulusid saab pügada – mõni ministeerium samal moel nagu lammast.

Mis on seda trendi raamistav makrotendents? See on nimelt laiaulatuslik depolitiseerimine ning sellist sügavat trendi näeme nii kõikjal Ida- kui ka Lääne-Euroopas. Depolitiseerimist võib on defineerida mitmeti: näiteks on Burnham (2001) määratlenud seda nähtust kui laialdast fookust nii riigiülestele- kui sisestele protsessidele, mille üks tunnus on, et  poliitikutelt eemaldub vastutus, mis delegeerub ametkonnale. Poliitikas on kahtlemata alati teatud positiivset depolitiseerimist. Hea näide on nn nimetamiskomitee süsteem – sest me ju ei taha, et riigiettevõtete nõukogudes domineeriks asjatundmatud isikud. Samas, kas tahame, et poliitikat kujundaks poliitikud, kes on meie ees vastutavad (vähemalt valimistel), või mandaadita bürokraadid?  

Teiseks kirjutab Lauristin: „Erakonna valimisplatvormist võib ju saada alus koalitsioonileppele, mis on omandanud Eesti riigi valitsemises lausa müstilise, põhiseaduse seisukohalt aga vägagi küsitava rolli. Pädeva sisediskussiooni puudumise tõttu erakondade liikmeskonnas on järjest olulisemaks saanud ka ajakirjanduse kui poliitika mõtestaja kriitiline roll erakondade tegevuse valgustamisel“. Teise mõtteosaga peab igati nõustuma, sest siin on tegemist globaalse fenomeniga, kus „meedia“ ja „poliitika“ abielupaaril on püksid aina enam esimese jalas: partei identiteedi langus tähendab vähem lojaalseid valijaid, see omakorda aga rohkem sisutühja poliitkonkurentsi, vähem sisudebatte, rohkem spin-doktorlust – ning seda spiraali võiks jätkata. Seda kirjeldab hästi järeldemokraatia teooria (Crouch, 2004). Esimene lauseosa on minu jaoks taas kord koht poleemikaks. Koalitsioonilepe on täiesti legaalne ja laialt levinud esindusdemokraatia tegevushoob. Põhjamaises poliitikas on näiteks tava, et huvirühmad on ligi aasta enne üldvalimisi otsustajatega intensiivses dialoogis – eesmärgiga saada oma punkt koalitsioonileppesse. Selle leppe välist poliitikat (juhuotsuseid) on sealses poliitikakultuuris oluliselt vähem kui meil.

Lauristin räägib veel ka seda, et „Meil on mitmed organisatsioonid, mis võiksid sillutada teed erakondade ülestele kokkulepetele ja erakondade monopoli riigi valdkonnapoliitika kujundajana lõhkuda: Eesti Koostöö Kogu, Eesti Teaduste Akadeemia, Arenguseire Keskus, Eesti Tööandjate Keskliit, Eesti Ametiühingute Keskliit…“ jne. Siin kirjeldab Lauristin sisuliselt neokorporatiivset eestkostedemokraatia versiooni. Leian, et poliitika kujundamise monopol pole enam ammu erakondade käes ning pigem iseloomustab otsustusprotsessi kirju poliitikakogukond (Pross, 1995), mis oma olemuselt ametlike ja mitteametlike toimijate ning väliste ja siseste mõjutajate kogum (eksperdid, lobistid, ametnikud, teadlased, poliitikud jne), mis pole seotud reeglina jäikade institutsioonidega.


[1]. Lauristin, M. (2021). Taasiseseisvunud Eesti kolm aastakümmet inimarengu luubi all. Eesti Koostöö Kogu. https://www.kogu.ee/wp-content/uploads/2021/03/EIA25_tervik_kogumik.pdf

Internet Explorer Icon

NB! Microsoft on loobunud Internet Exploreri arendamisest ning sellele uuenduste tegemisest ja ei soovita antud internetibrauserit turvanõrkuste tõttu kasutada. Internet Explorer ei toeta enam uusi võrgustandardeid ning antud veebilahendus ei tööta siinses brauseris korrektselt.