A Lugemisaeg 3 min

Koroona süümängud. Poliitikute vastutusest

Kes tunnevad end süüdi, need vabandavad. Jaapani peaminister on vabandanud nii tervishoiusüsteemi madala valmisoleku pärast koroonaga tegeleda kui ka suutmatuse pärast lubatud ajaraamis riiki õigeaegselt riiki elu avada. Moel või teisel on oma rahva ees seoses koroonaäpardustega vabandanud Tšehhi, Ühendkuningriigi, Itaalia, Saksamaa riigijuhid. Rootsis on avalikult nässu läinud koroonaplaani eest vabandust palunud kuningas ise. Selliseid riigijuhte on veel. Viimased uuringud näitavad, et üle 60% prantslastest arvab, et president Macron on läbikukkunud oma koroonastrateegias. Ju on ees vabandamised: järgimisel aastal on seal valimised.

Vabandamisele eelneb süüdistamine. Süüdistamine poliitikas ehk blame games on huvitav valdkond. Võiks öelda, et teoreetiliselt jääb see küsimus politoloogia ja kommunikatsiooni piirimaile, nii et see puudutab mõlemat valdkonda.

Siin võiks esile tuua kolm faktorit.

Esiteks, suurtes kriisides, nagu seda sellised pandeemiad on, eeldatakse poliitikutelt alati otsustavust ja oskust langetada õigeid valikuid. Sellistes situatsioonides ei ole neil lubatud eksida.

Teiseks, on enam kui kindel, et poliitikud saavad sellest aru, et sellistel perioodidel on nad mängimas riskantset mängu.

Ja kolmandaks, praktika näitab, et mõlemad äärmused on ohtlikud – kui poliitikud võtavad enda õlgadele liiga vähe vastutust (ükskõiksus), aga ka sellisel juhul, kui nende vastutuskoorem on liiga suur (ülekoormus).

Briti politoloog Christopher Hood* on välja pakkunud oma nägemuse poliitikute käitumismustritest süümängude puhul ehk kuidas nad üritavad riske juhtida. See tüpoloogia jagab poliitikute võimalikud käitumisvalikud süümängudes neljaks, kusjuures kaks strateegiat on nendest auditooriumile pigem positiivse mõjuga ja kaks negatiivse mõjuga. Positiivse mõjuga strateegiad on sellised, kus poliitik suudab avalikust veenda, et ta käitub proaktiivselt ja targalt. Mõlemat lähenemist võib ka defineerida kui „süü eest ära jooksmise strateegiaid“.

Esimest versiooni on Hood defineerinud kui „teflonmehe strateegiat“, kus mis iganes olukorras poliitiline liider ka ei oleks, näitab ta ennast kui inimest, kellele keeruliste otsuste tegemine ei ole raske ülesanne. See „mänguviis“ on võimalik vaid siis, kui poliitikul on piisavalt autoriteeti. See meenutab Andrus Ansipit käitumismustrit 15 aasta taguses majanduskriisis.

Teine võimalus poliitiku poolt vaadates on süü ära delegeerimine. Muidugi on tegemist riskantse variandiga, aga pahatihti üritavad poliitikud instinktiivselt kasutada just seda strateegiat. Väikeses ja korporatiivses Eestis ei ole seda mängu lihtne mängida. Kõik ju tunnevad kõiki, reeglid on veidi teised kui suurtes ühiskondades. Kuigi on loogiline eeldada, et mida päev edasi, seda rohkem need riskid realiseeruvad ka Eestis. Juba kuu aega tagasi sõnastas Õhtuleht oma juhtkirja järgmiselt: „Milline on Kallase ja Kiige vastutus?“ Mõned päevad tagasi nõudis Eesti Päevaleht oma juhtkirjas radikaalset pööret koroonakommunikatsioonis viidates massvaktsineerimise ebaõnnestumisele. Vastutust on nõudnud Erakond Eesti 200. Delfi küsimuse peale, kes peab vastutama Eesti Vabariigis vaktsineerimisega seotud logistika korralduse ja teavituse eest, vastas peaminister üheselt: Tanel Kiik.

Kaks täiendavat strateegiat on sellised, mida võiks defineerida kui ebaõnnestumise variandid. Väga lihtsalt öeldes üritavad poliitikud teha neid samu asju nagu edustrateegiate puhul – ehk mängida teflonmeest või edukat “süü ära delegeerijat”, kuid erinevatel põhjustel nad ebaõnnestuvad. Ebaõnnestumise tegurid võivad olla seotud nende üldise madala reitinguga, nende üldise vähese usutavusega, aga ka aeg-ajalt puhta juhusega. Hood on neid variante defineerinud kui „süü enda külge kleepimise“ ja „süü tagasipõrke“ variantideks. Elame-näeme, kuidas meie lokaalne süümäng lõpeb.

Selles kriisis on ilmnenud ka üks eriline ja uus teljestik. Nimelt see, et poliitikud on leiutanud uue kollektiivse mooduse süü delegeerimiseks. See maandaja on teadlaskond ja ei ole ka imekspandav, kuivõrd viimase Edelman Trust** (2020) poolt läbi viidud uuringu kohaselt, mille käigus küsitleti üle 10 000 inimese arvamust 10 riigist, selgus, et 85% inimestest usaldab COVID-kriisis teadlasi. 60% inimesi arvab, et poliitikud on COVID-kriisis salakavalad ja omakasupüüdlikult käitunud. Muidugi – nagu näitas Rootsi peaepidemioloogi Anders Tegnelli juhtum, kes aasta tagasi rääkis oma võlustrateegiast ja kuulutas enneaegselt karjaimmuunsust – võivad süümängudes kaotajaks jääda ka teadlased.

Loodetavasti meil nii ei lähe ja süü jagavad omavahel ära siiski poliitikud, kellele me süü kandmise eest ja vastutuse eest palka maksame.

*Hood. C. (2002). ‘The Risk Game and the Blame Game’, Government and Opposition, 37(1), 15-37, at. p.22.
**Edelman Trust Barometer. (2020). Edelman, 19. jaanuar. https://www.edelman.com/trust/2020-trust-barometer

Internet Explorer Icon

NB! Microsoft on loobunud Internet Exploreri arendamisest ning sellele uuenduste tegemisest ja ei soovita antud internetibrauserit turvanõrkuste tõttu kasutada. Internet Explorer ei toeta enam uusi võrgustandardeid ning antud veebilahendus ei tööta siinses brauseris korrektselt.