Meta Advisory on Aasta Kommunikatsiooniagentuur 2026
Teist aastat järjest ning neljas kord viimase kaheksa aasta jooksul.
Meta Advisory on neljandat korda Aasta Kommunikatsiooniagentuur. Meie juhtivaprtner Andreas Kaju jagas Turundajate Liidule mõtteid möödunud aastast, loovusest PR-valdkonnas ning laiemalt maailmas toimuvast. Siit leiad mõned nopped intervjuust.
Palju õnne, olete taas aasta kommunikatsiooniagentuur! Sotsiaalmeedias ütlesid, et eelmine aasta oli kõige raskem, aga ka kõige edukam. Mida sa “raskuse” all täpsemalt silmas pead?
Kõige raskem, sest tegime Meta inimestega rohkem tööd, kui me kunagi elus teinud oleme. See on väga eriline tunne. Ma olen 45 ja ma ei mäleta, millal viimati nii tundsin.
Eks inimene mäletab värskemaid asju paremini. Ilmselt oli ettevõtte esimestel aastatel palju rohkem tööd ja see oli ka psühholoogiliselt raskem, sest toona oli turvatunnet vähem. Mäletan siiani, et mul ei olnud ettevõtte asutamisel mingeid sääste ja elasin elukaaslase ametnikupalgast.
Ma ei saa öelda, et tegutsesime mullu võimete piiril. Ma ei taha et meie valdkonnast jääks mulje, et see on keerulisem, kui see tegelikult on – see on meile kõigile võimetekohane töö. Me ei ole da Vincid, kes maailma leiutavad, me ei ole isegi Medicid, kes maailmamuutjaid rahastavad. Oleme võib-olla Machiavellid, kes maailmamuutjaid nõustavad.
Kõik tahavad endale töökaid töötajaid. Kuidas te neid leiate?
Me ei ole kunagi jämedad ega halvustavad, vaid otsekohesed. Ma ei värba enam kõiki inimesi ise, aga olen 16 aastaga palganud üle saja töötaja. Neis intervjuudes, kus ma siiani osalen, püüan inimesi natuke hirmutada.
Räägin raskustest, mis selle tööga kaasnevad. Samaaegselt tuleb töötada paljude projektidega ning paradoksaalsel kombel: mida vähem sul on kogemusi, seda rohkemate projektidega tegeled.
Teine asi on väliskeskkonna stress. Oleme oma valdkonnas võrdlemisi suur ettevõte, siin toimub omajagu action’it. Ausalt öeldes on see stressirikas töö. Kriisid lainetavad üle ettevõtte – kui kolleegil on kriis, siis mõnes mõttes on meil kõigil.
Kolmas asi on, et meil on oma väärtused ja punased jooned. On mõned teemad, millega me ei tööta, ent sellest hoolimata on meil kliente erinevates valdkondades, ka sellistes, kus on ühiskonnas palju vastandumist. Töötajal peab endal olema tugev moraalne selgroog, et toime tulla tööelu ambivalentsusega.
Neljas oluline omadus on töökus. Seda aitavad välja selgitada varem tehtud tööd ning eelnevad tööandjad.
Mul on paar täiesti subjektiivset asja, mis aitavad mul noorte seas töökust välja peilida. Üks asi on välismaal õppimine või elamine, kasvõi korrakski. See võib olla ka välismaal lapsehoidmine või mõni muu töö. See annab elukooli ja teeb inimese kiiresti iseseisvaks. Enamikul noortel ei ole vanemate suurt rahakotti – neil on stipendiumid või nad käivad kooli kõrvalt tööl.
Teine asi on vastuolulisem – inimesed, kes on noorest saadik sportinud. Kolmas on kõige subjektiivsem – maalt pärit noored. Meil on siin heade eksamitulemustega Tartu ja Tallinna südalinna koolide lõpetajaid, aga töökust näitab hästi seegi, kui oled tulnud kuskilt väikesest maakoolist, mis asub eksamite edetabelis ei tea kus, ja oled end võidelnud välismaale ülikooli. See näitab, et sa tahad midagi saavutada. Neil inimestel on ahv õlal, kes kogu aeg ütleb, et tegutse ja tegutse.
Saan aru, et Kuldmuna ja loovus laiemalt on PR-agentuurides diskussiooni tekitanud. Tänavu võitsid palju auhindu loovagentuurid ja kliendid. Ütlesid ühes sotsiaalmeediapostituses, et PR on eelkõige ROI-mäng. Kas ja kuidas peaks žürii sinu hinnangul mõõtma nn päris mõju võrreldes loovusega? Ja kas PR-agentuurid üldse on või peavad olema traditsioonilises mõttes loovad?
Seda on võimalik väga erinevate nurkade alt arutada. Me oleme TULI liikmed, osaleme Kuldmunal ning meil on olnud kogu aeg võimalik konkurssi panustada. Ma ei taha end asetada väljaspoole ja hakata Kuldmuna kritiseerima, selliste asjadega ma ei tegele. Aga vastuseks sinu küsimusele: ei ole mõeldav, et mune jagataks tööde eest, mis klientidele üldse korda ei lähe. See oleks absurdne. TULI roll pole selliseid asju premeerida.
Ma ei ütle, et seda on tehtud, aga pean vastamiseks selgitama, mis mu lähtekoht on. Kommunikatsiooni valdkonnas võiks Kuldmunal olla arvestatav ühisosa klientide vaate ja žürii statuudi vahel. Me hindame töid kommunikatsiooni kui kunstivormi tipp-praktikatest lähtuvalt, aga meil peab ühisosa olema ka klientidega, kellele lähevad korda tulemused.
Pole mõtet presenteerida žüriile kampaaniat, mida kuskil ei näidatud, millest midagi ei sõltunud ja mille tulemusel midagi ei juhtunud. See oleks absurdne. See on mõttekonkstruktsioon, ma ei väida, et täna niimoodi töid premeeritaks – me oleme ju ise vist neli korda aasta agentuuriks valitud.
Kommunikatsioon on oma olemuselt praktiline katse mõjutada tegelikkust, taju ja käitumist. See ei ole meie enda meelelahutuseks tehtav tegevus, asi iseeneses. Seetõttu on minu ootus selgelt see, et kommunikatsioonivaldkonnas on parimad tööd need, millel on kõige suurem mõju, saavutati seatud eesmärgid või jõuti sinna väga lähedale. Lisaks peab olema veel rida tingimusi, mis on Kuldmuna žürii statuudis kenasti olemas.
See ei ole Wolti või Bolti tellimine, et algoritm annab sulle parima restorani, mis vastab täpselt sinu eelistustele, ja lähima kulleri, kes sulle toidu kohale toob. Loomulikult on alati subjektiivsust ning see sõltub žürii koosseisust, nende isiklikest eelistustest, elukogemusest, solvumistest ja intriigidest. See on fine, see on kõik mängu osa. Eesti väikeses konnatiigis on see naljakas, aga see on okei.
Selle kiuste peab domineerima jääma see, mida klient vaatab. Ta vaatab tulemuslikkust. Tulemus ei ole alati sama mis ROI, aga arvan, et need, kas tahavad mune võita, peavad suutma näidata, mida klient kampaaniaga saavutas.
See on hoopis teine teema, et enim punkte ei saanud agentuur, vaid in-house tiim. Nii võib ka tulevikus minna. Jumala eest, pärjatud peavad saama kõige paremad tööd, mis statuudile vastavad. Meil seisavad teiste agentuuride juhtidega selleteemalised arutelud ees. Inimesed on minu poole pöördunud, sest nad said minu postitustest aru, et pean seda probleemiks, et agentuurid nii palju mune ei võitnud. Ei, see küll mingi probleem ei ole.
Me hindame ju parimat kommunikatsiooni. Kui seda teeb in-house tiim, on mul väga hea meel. Liiatigi, et aasta parima kommunikatsioonitiimi (President Kaljulaidi Fond – toim.) eestvedajaks on meie endine väga hinnatud kolleeg Cairit Rebane. Vilistlastega kokku võitsime nii aasta agentuuri kui aasta tiimi, nii et meil on sellest ükskõik (muigab – toim.).
Agentuurid ei pea võitma, kui majasisesed tiimid on paremad. Eesti turg on nii väike, et kui me saaks munade nimel ainult teiste agentuuridega konkureerida, oleks konkurents õhuke.
Maailmas on hetkel palju ärevust. Milline peaks olema eestlaste või Eesti kommunikatsioon praegusel hetkel?
Väljakutse on öelda, et võib-olla objektiivselt ei olegi Eestis midagi halvasti. Me võiksime toimetada nagu kõik teised piiririigid, kes on õppinud elama sellega, et nad asuvad ajalooliselt väljakutseterikkas paigas. Nad toimetavad sellest hoolimata enesekindlalt ja julgelt. Valmistuvad alati kõige hullemaks, aga tegutsevad iga päev nagu oleks 10 000 aastat ilusat elu ees. See on võimalik, aga nõuab tohutult suurt enesekindlust.
Sellest on meil praegu puudu. Elame imelikul ajastul, põeme selle pärast, kes on meie naaber. Me pole leidnud üles enesekindluse võtit, kuidas vaatamata suurele ärevusele ja stressile endasse uskuda. Uskuda oma haridussüsteemi ja majandusse. Mõelda, et väljas on Mordor, aga meil on asjad korras. Meil on plaan, tegutseme ja elame oma elu ning vahetevahel harjutame kõige halvemaks. Seda selleks, et omada kindlust, et teame, mida teha, kui kõige halvem peaks juhtuma.
Enesekindlus on leidmata ja arvan, et kogu meie valdkonna professionaalid võiksid sellele lähiaastatel kaasa aidata. Kommunikatsioon võib olla ka irooniline ja sarkastiline, aga mul on tunne, et meie ühiskonnal on vaja eneseteadlikku, realistlikku ja optimistlikult tulevikku vaatavat kommunikatsiooni, mitte allaheitlikkust või lootusetust.
Loe täispikka intervjuud TULI portaalist.
