Kuidas kliimamuutuste teemal asjalikku diskussiooni pidada?

Hiljutisel Äripäeva ja Tööstusuudiste loodusressursside aastakonverentsil „Tõde või tegu“ keskenduti olulisele küsimusele: kuidas muuta usk rohepöördesse sisukaks aruteluks kliimamuutustega kohanemise teemal? See toimus taustal, kus Eesti on viimase kahe aasta jooksul toimunud märkimisväärne nihe rohepoliitika teemade avalike diskussioonide rohkuses. Kui igapäevased uudised kubisevad ettepanekutest ja reaalsetest sammudest, kuidas vähendada keskkonnajalajälge, näitavad uuringud samal ajal, et elanikkonna teadlikkus ja toetus rohepöördele ei ole paranenud.

Viimatise, riigikantselei tellimusel sel kevadel läbi viidud uuringu kohaselt mõistab vaid 45 protsenti vastanutest rohepöördega seotud muudatusi majanduses ja ühiskonnaelus. Kahe aasta tagusega on seis selles küsimuses põhimõtteliselt sama või isegi pisut halvem: 2022. aastal leidis 47 protsenti vastanutest, et nad mõistavad rohepöördega seotud muudatusi.

Hoopis olulisem muutus on toimunud aga rohepöörde läbiviimise toetusega, mis on langenud 57 protsendilt 48 protsendini. Sealjuures Kirde-Eestis ulatus toetus vaid 36 protsendini. Kuigi põhjuseid on selle juures kahtlemata rohkem kui üks, siis annab osaliselt selgitada toetuse langust ka seesama rohepöördest teadmiste paigalseis.

On paratamatu, et rohepoliitika ja rohepöördeks vajalike sammude eluliselt mõistetavate lahtiselgitusteta tekib oht meetmete vajalikkuses kahelda ning vastupidi, kiirema rohepöörde toetajate puhul progressi osas rahulolematu olla. See kõik aga soosib erinevates võrgustikes ja kogukondades valeinformatsiooni levikut, mis omakorda pärsib meelsust kliimamuutuste vastu reaalsete sammude astumisel.

See on näiteks juhtunud ka osaliselt taastuvenergia projektide vastuvõtuga. Kuigi tuulepargid nii maal kui ka merel pakuvad pikaajalist kasu, ollakse mures nende projektide algusfaasis kaasnevate kulude ja keskkonnamõjude pärast. Kardetakse nii visuaalset reostust kui ka müra põhjustatud mõjusid. Samas näitavad uuringud, et tuulepargid on pikas perspektiivis üks kuluefektiivsemaid ja puhtamaid energiaallikaid.

Tõhusate kliimamuutuste vastaste meetmete juurutamiseks on seetõttu vajalik tihe koostöö elanike, omavalitsuste ja ettevõtetega. Ülevalt alla suunatud juhised ja reeglid aga ei suuda saavutada vajalikku kaasatust ja toetust. Keskenduma peab varajasele probleemide tuvastamisele ja tugevale kogukonnasisesele koostööle.

“Ülevalt alla suunatud juhised ja reeglid ei suuda saavutada vajalikku kaasatust ja toetust.”

Seetõttu ei saa riigi roll olla ainult juriidilise või ressursipõhise infrastruktuuri pakkumine, vaid ka ootuste ja muutuste ühine juhtimine. See tähendab, et eksisteerima peab reaalne kohapealne kontakt, mis suudab tuvastada tegelikud vastusseisu põhjustavad inimeste mured või need leevendusmeetmed, mis just selles kogukonnas kõige aktuaalsemad on. Pelgalt rahalise kompensatsiooni pakkumine on mugavuslahendus – tõhusam on era- ja avaliku sektori koostöös seada fookus sõlmpunktidele, mis päriselt kohalikku elu rikastada ja hõlpsamaks muuta aitavad.

Kohapealse ja kahepoolse suhtluse avatud hoidmisega sama sammu peab käima ka läbipaistev kommunikatsioon kogu protsessist. Vaatamata sellele täiendavalt kuluvale ajale peavad poliitikakujundajad juba printsiibis arvestama pingutusega, mis kulub kliimamuutuste vastaste meetmete mõjude osas läbinisti avatud olemisele.

Hädavajalik on sealjuures, et räägitaks ka võimalikest riskidest. Keskendumine ainult positiivsetele aspektidele muutuste elluviimisel võib viia pettumuseni, kui reaalsus ei vasta ootustele. Kiirete muutuste ajal on oht segaduseks ja rahulolematuseks alati suur, mistõttu adekvaatne ootuste juhtimine on kohustuslik element igat sorti transformatsiooni puhul. Aus ja avatud kommunikatsioon aitab vähendada segadust ja pettumust ning lõppkokkuvõttes anda tuge rohepööret soodustavate meetmete elluviimiseks.

“Aus ja avatud kommunikatsioon aitab vähendada segadust ja pettumust.”

Seega, kui küsida, kuidas pöörata usk rohepöördesse sisuliseks aruteluks, siis tuleb keskenduda kolmele sambale. Esiteks saame teadmiste andmisega parandada elanike mõistmist kavandatavatest muutustest. Teiseks peame juurutama tihedat koostööd riigi, kohalike omavalitsuste ja elanike vahel. Ning kolmandaks lähtuma protsesside selgitamisel radikaalse avatuse põhimõttest, et vältida kõikvõimalike segadusi ja vääriti mõistmist.