Christman Roos: tehnoloogiavaldkonnas võidavad need, kes suudavad oma lahendused siduda riigi päris probleemidega

Eesti järgmine digihüpe ei sõltu ainult sellest, milliseid lahendusi riik ise arendab, vaid ka sellest, millised ettevõtted suudavad oma ekspertiisi õigel ajal poliitikakujundamisse tuua. Tehisintellekt, andmemajandus, küberturvalisus ja digitaalne suveräänsus on valdkonnad, kus järgmiste aastate otsused loovad turgu neile, kes oskavad oma lahendused siduda riigi päris probleemidega. 

Digivaldkonna areng Eestis on hea näide riigi ja erasektori dünaamilisest koostööst, mis sai suuresti alguse 90ndate Tiigrihüppe algatusest. Ettevõtteid kaasatakse mitte ainult teenusepakkujatena, vaid ka ekspertidena, kelle praktiline kogemus aitab hinnata, milliseid lahendusi riik vajab oma visioonide elluviimiseks, millised riskid vajavad maandamist ning kuidas uued tehnoloogiad saavad majandusse lisandväärtust tuua. 

Uue digihüppe lävepakul on ettevõtete jaoks üha olulisem olla otsustusprotsessi kaasatud juba selle varases etapis. Eelise saavad ettevõtted, kes oskavad kaasa rääkida juba probleemi määratlemisel ja lähteülesande sõnastamisel, mitte siis, kui hange või seaduseelnõu on juba valmis. Nii võibki juhtuda, et kui probleemipüstitus on valedel alustel, ei õnnestu isegi oskusliku arendusega kvaliteetset lahendust luua. Seetõttu on just probleemi sõnastamise faasis ettevõtete praktilisel kogemusel kõige suurem väärtus. 

Võimaluste aken on praegu avatud 

Eesti tänane digiriik vajab uusi lahendusi ja soovib protsesse tehisintellekti abil tõhusamaks muuta. Selle headeks näideteks on algatused „TI-Hüpe“ ja „Eesti.ai“. Samal ajal kasvab küberturvalisuse ja toimepidevuse tähtsus, käima on tõmmatud riigi kesksete IT-teenuste koondamine Riigi Infosüsteemi Ameti vastutusalasse ning järjest enam räägitakse digitaalsest suveräänsusest. Lisaks on avalikul sektoril surve pakkuda kvaliteetsemaid teenuseid kuluefektiivsemalt ning 2027. aasta Riigikogu valimiste eel hakkavad kujunema järgmise valitsemisperioodi poliitilised prioriteedid. 

Ettevõtetele loob see mitu praktilist võimalust. Tehisintellekti arendajad saavad oma lahendused siduda tootlikkuse kasvu, tööjõupuuduse leevendamise ja avalike teenuste tõhustamisega. Küberturbeettevõtetel on võimalus positsioneerida end riigi toimepidevuse, andmekaitse ja kriisivalmiduse partnerina. Pilve- ja andmelahenduste pakkujad saavad rääkida turvalisest andmekasutusest, andmete asukohast ja strateegilisest sõltumatusest. Haridustehnoloogiaettevõtted saavad siduda oma lahendused „TI-Hüppe“, digipädevuse ja haridussüsteemi vajadustega. Avaliku sektori digilahenduste pakkujad saavad aidata riigil parandada teenuste kvaliteeti ja vähendada halduskoormust. 

Samas ei piisa ainult sellest, et lahendus on tehnoloogiliselt tugev. Ettevõtte ekspertiisist tekib mõju siis, kui see on tõlgitud poliitikakujundajale arusaadavasse keelde: millist ühiskondlikku probleemi saab tehnoloogia abil lahendada, millist riski see maandab, millist kulu aitab kokku hoida või millist riiklikku eesmärki toetab. See on eriti oluline valdkonnas, kus tehnilised otsused on üha tihedamalt seotud õiguste, vabaduste, turvalisuse ja usalduse küsimustega. 

Fookus probleemipõhisel lähenemisel 

Eesti on digiriskide maandamisel olnud pigem pragmaatiline ja probleemipõhine. Kriitilised ollakse nii erakirjavahetuse jälgimise, noorte sotsiaalmeediale ligipääsu üldise piiramise kui ka koolides nutitelefonide laiapõhjalise keelustamise suhtes. Ettevõtete jaoks tähendab see seda, et riik ei otsi tingimata üldisi keelde ja piiranguid, vaid oskuste kasvatamist ning tehnoloogiaid, mis aitavad riske täpsemalt juhtida. See loob võimalusi lahendustele, mis toetavad turvalist digikasutust koolides, kaitsevad lapsi veebikeskkondades, parandavad identiteedihaldust või aitavad organisatsioonidel andmeid vastutustundlikumalt kasutada. 

Sarnane võimalus avaneb ka digitaalse suveräänsuse arutelus. Eestis ei ole käimas laiapõhjalist loobumist USA päritolu tarkvarast, pilveteenustest või Hiinas toodetud seadmetest, kuid avalikus sektoris testitakse, kas alternatiivsed lahendused oleksid vajaduse korral teostatavad. Kui andmete asukoht, tarneahela läbipaistvus ja teenuse sõltumatus muutuvad olulisemaks, võivad need kujuneda ka hangete, strateegiate ja partnerivalikute eelistuskriteeriumideks. Kohalikele ja Euroopa tehnoloogiaettevõtetele tähendab see suuremat võimalust pakkuda lahendusi, mis on usaldusväärsed, läbipaistvad ja avaliku sektori vajadustele kohandatavad. 

Kolm küsimust, mida iga tehnoloogiaettevõte peaks küsima 

Poliitilistest muutustest hoolimata jääb digi- ja tehnoloogiaettevõtetele oluline roll näidata, millised lahendused on päriselt teostatavad ja millist väärtust need riigile loovad. Võidavad need ettevõtted, kes ei oota valmis lähteülesannet, vaid aitavad otsustajatel mõista, millised tehnoloogilised võimalused on juba olemas ja kuidas need saavad riigi eesmärke toetada. Näiteks seda, kuidas praktiliselt jõuda digiühiskonnaarengukava eesmärkideni.  

Lähenevate valimiste ja digivaldkonna institutsionaalsete muutuste taustal peaks iga tehnoloogiaettevõte küsima kolm küsimust: millist riigi probleemi meie lahendus aitab lahendada, millises poliitikaprotsessis tuleb sellest rääkida ning kas meie sõnumid jõuavad õigete otsustajateni enne, kui raamid on juba paigas? 

Kui vastused on ebaselged, ei ole tegu ainult kommunikatsiooniprobleemiga, vaid kasutamata ärivõimalusega. Just siin muutub valitsussuhete töö ettevõtte jaoks kasvutööriistaks: see aitab siduda tehnoloogilise lahenduse riigi prioriteetidega, jõuda õigete otsustajateni ja osaleda aruteludes enne, kui otsused on kinnitatud. 

Christmani arvamuslugu ilmus Äripäeva Äritehnoloogia rubriigis.