Andreas Kaju: riik, mis on ja ei ole ka

Artikkel ilmus algselt ajakirja Hea Kodanik suvenumbris.

Koroonakriis näitas hästi, et Riik, suure algustähega, on nagu kvantmehaanika nähtus, mis korraga on olemas ja siis nagu ei ole ka. Ta ilmub, kui me seda tahame ja sellesse usume, anname sellele eluõiguse ja legitimatsiooni – ja hajub nagu miraaž, kui me sellesse enam ei usu ja sellele vastavalt ei käitu.

Vaieldamatult on kogu aeg olemas valitsus, täitevvõim koos sellele omaste sunnimehhanismidega, et jõustada ühiskondlikku kokkulepet, põhiseadust ja teisi seadusi, seda tasakaalustavad rahva tahet kraadiv ja peegeldav seadusandja ning õigust mõistev kohtuvõim.

Samas on Eesti objektiivselt – ka majanduse reaalset toimimist numbriliselt iseloomustades – riik, kus valdav enamik siin elavatest inimestest toimetab iga päev täiesti sõltumatult täitevvõimu olemasolust, kui mõned elementaarsed avalikud teenused välja arvata. Avalike teenustegi toimimine on muutunud tehnoloogia toetaval moel niivõrd iseenesest mõistetavaks, et lihtsam on neid mitte märgata, kui neist numbrit teha. Need on rohkem taustaprotsessid, mis jooksevad ilma kasutaja sekkumiseta.

See kõik teenib ühiskonda, milles dominantse osa moodustab Eesti rahvas. Need on inimesed, kes tunnevad ühtekuuluvust selle maa ja ennekõike teiste kaasmaalastega; kelle vahel on lõpuni tabamatu ühisosa, mida aitab kodeerida ja dekodeerida eesti keel ja väiksemale osale rahvast ka kultuur ja kitsamad tähendused.

Mida õpetas kriis riigi kohta

Riigiks muutume me kõik koos alles hädades, konflikti- ja sõjaoludes. Ühised raskused konsolideerivad valitsuse, seadusandja, kohtuvõimu ja rahva. Need on need kaduvad hetked, kus meie kõikide muidu isepäine ja oma eludele pühendunud aktiivsus tardub hetkeks ning oleme valmis end allutama enda elushoidmise asemel kõikide elushoidmise imperatiivile.

Nii oli koroonakriisi esimeses, nüüdseks läbitud eriolukorra etapis midagi lohutavat nii suurema riigi toetajaile kui ka neile, kelle esimene instinkt on riikliku sekkumise puhul skeptiline ja tõrjuv olla. Kõigepealt näitas Eesti rahvas üles valmisolekut juhinduda riigi terve mõistusega kooskõlas olevatest käitumissuunistest siis, kui see oli hädavajalik. Täpselt samamoodi olid inimesed nendest ammu loobunud, kui valitsus kabinetiistungitel alles uusi võimalikke korraldusi ja piiranguid arutas (neist siiski omavahelise debati tulemusena loobudes, tuleb tunnustuseks öelda).

Riigiks muutume me kõik koos alles hädades, konflikti- ja sõjaoludes.

Kõige ilmsem oli probleem niinimetatud 2+2 piiranguga: valitsus ja teadusnõukoda arutasid juuni teises pooles, kas ja kuidas muuta piirangut oludes, kus Eesti inimeste valdav enamik käitub juba poolteist kuud viisil, mis sellise piirangu olemasolu eitab. Nii nägime eriolukorras riigi toimimise ulatust ja ühtlasi selle piiratust. Olid hetked, mil valitsus ja eriolukorra suunised talitasid inimesi otsekui oheliku otsas, kuid valitsuse võime rahva tähelepanu ja soovitud käitumist pikaajaliselt hoida olid ootuspäraselt kehvapoolsed.

Eesti on oma põhiseaduselt ja praktilise poliitika traditsioonidelt liberaalne (see ei tähenda progressiivsust, ka konservatiivsuse eluõigus toetub samadele põhimõtetele) demokraatia – rahvuse ja kultuuri püsimise eesmärkideks oleme valinud tee, mis toetub sellesse rahvusse kuuluda soovijate individuaalsete õiguste ja vabaduste austamisele. Enamikku avalikku korda puudutavat tagame Eesti riigis inimeste enda käitumisotsuste ja -valikute kaudu. Eesti jalakäija ootab punase tule taga tee ületamist ka siis, kui autosid ei ole ja keegi ei vaata. Seda kõike täiendab väikeriigi omapärast tulenev – me ei saagi endale teistsugust riiki lubada kui inimeste enda tervele mõistusele toetuv.

Ka Eesti valitsuskoalitsiooni enamus tunnetas kriisi ajal riiki sarnaselt. Et isegi, kui me teame, et viirus õnnestuks peatada siis, kui elu Eestis 21 päevaks täielikult peatada ja jõustada seda vajadusel Kaitseliidu ja sõjaväe kasutamisega, siis ei ole Eesti avalikkus valmis midagi sellist sallima. Otsus peegelduks asjaosaliste jaoks järgmistel valimistel ootuspärasest kehvemate tulemustega.

Sellegipoolest on inimesed valmis vastuvaidlemata täitma lühiajaliselt korraldusi ja käitumissuuniseid, mis kattuvad nende isikliku ohutunde ja -tajuga. Selline olukord kehtis nädalaid – ettevõtted ja kodanikud viisid oma kontaktid miinimumini, Tallinna tänavate liiklustihedus kahanes välireklaamifirma JCDecaux mõõtmiste kohaselt kiiresti poole võrra ja nii edasi. Probleem seaduskuulekusega tekkis aga kohe, kui inimeste individuaalne ohutaju ei kattunud enam selle tõsidusega, mida eriolukorra juhi korraldused justkui eeldasid, ning piirangud ja tegelik käitumine hakkasid kiiresti ja kasvavas tempos lahknema.

Selles ei ole midagi halba – vastupidi – inimesed mõtlesid oma peaga ja käitusid parima teadaoleva informatsiooni valguses enam-vähem mõistlikult. Valitsus, selle asemel et vastu pressida, asus hetkelise peataoleku järel pigem otsima võimalusi piiranguid leevendada, kuigi oli kuulda parteide erimeelsustest (iga poliitikahuviline mõtleb oma peaga välja, kes parteidest tugevamaid piiranguid ja kes kodanike usaldamist eelistas).

Muide, minu ettevõte tellis omal algatusel Norstatilt uuringu, mille tulemused näitasid, et peaministri selgitused olid koroonaviiruse teemadel usaldusväärsemad kui juhtivate terviseametnike või ajakirjanduse omad – vähemalt seni, kuni Terviseameti hädaolukorra meditsiinijuhiks määrati Arkadi Popov. Teleuudised olid veidi usaldusväärsemad kui meediaportaalide omad; pisut üllatav oli, et ajalehtede usaldusväärsus oli sama, mis meediaportaalide oma – inimesed ei tee neil enam kvalitatiivset vahet.

Valitsus ja vabakond

Aktiivsete kodanike meeli on kütnud küsimus, kas praeguse valitsuse ajal on miski riigi ja kodanikuühiskonna suhtes teisiti. Kahtlemata, sest valimistel on tagajärjed ja selle üle saab ainult hea meel olla, kuivõrd see läks inimestel vahepealsetel aastatel meelest ära. Valitsustel on prioriteedid ja kodanikuühiskonna toetamise alused ei ole selline teema, mis saaks eksisteerida väljaspool valitsuse tegutsemisulatuse piire. Teisalt, mitte midagi pole muutunud, kui kõrvale jätta mõningad erimeelsused vabaühendustega kodanikuühiskonna poliitika elluviimise ametkondliku korraldamise aspektides. Veel.

Kõige käegakatsutavam muutus on osas ministeeriumites ametnike seas leviv ebakindlus. Üldiselt on Eesti halduskultuuris väljakujunenud arusaamad, mida üks või teine partei Eestis ajab (maailmavaade ja nüansseeritumadki eelistused) ning mida täiendavalt raamistavad koalitsioonilepe ja valitsuse tegevusplaan. Kuivõrd praeguse valitsuse sündi tähistav lepe toetub väikesele ühisosale, on seal kirjas olevast olulisem see, mida seal kirjas ei ole. See tekitabki osas ministeeriumites ebakindlust ja spekulatsioone, sest raske on poliitiliste juhtide tahet täpselt aimata. Kui aga igas küsimuses peab käima seda tahet ministri kabinetist hankimas, siis hakkavad teemad kuhjuma ning paljudes küsimustes peatub edasiminek sootuks.

Kui aga igas küsimuses peab käima seda tahet ministri kabinetist hankimas, siis hakkavad teemad kuhjuma ning paljudes küsimustes peatub edasiminek sootuks.

Pikaajaliselt ei ole jätkusuutlik olukord, kus avalikus halduses peaks ametkond igas üksikküsimuses käima igaks juhuks poliitiliselt juhtkonnalt suunist, nõusolekut või tagasisidet küsimas. Sellistes võimupüramiidides kuhjuvad allkirjastamata otsused ministri lauanurgale juba nädalatega. Isegi klassikaliselt ja hädavajalikult hierarhilistes organisatsioonides nagu sõjavägi on juhtimine tänapäeval doktrinaalselt teistsugune: sõjaolukorras väljendavad strateegilise tasandi juhid oma Tahet – mida nad soovivad operatsiooni tulemusena saavutada – ning taktikalised juhid langetavad selleni jõudmiseks kiiresti muutuvates oludes lahingutandril ise otsuseid. Teisiti pole tänapäeval enam juhtida võimalik.

Igas valitsuses on omanäoline ka poliitiliste konfliktide lahendamise kultuur ja mehhanismid. Koalitsioonis, kus kokkulepitud ühisosa on väike ja paljud siiski lahendamist vajavad küsimused on leppest välja jäänud, on just see, tihti mitteformaalne protsess väga oluline. Teisalt on elu näidanud, et mitmes küsimuses pole ka nendest mingit kasu, kui vastasseis on sügavalt ideoloogiline.

Eestis ei sõltu täiskasvanud inimese hakkamasaamine rahulikul ajal valitsusest ega selle suvast. Sama peaks kehtima ka kodanikuühiskonna kohta, ainult et veel enam – kodanikuühiskonna mõte peaks olema tõsta kogukondade autonoomse toimimise võimalikkust, et me saaksime alati hakkama üksteise panustele toetudes. Üks võimalus mõelda kodanikuühiskonna tugevusest on kujutada ette, mis juhtub siis, kui valitsuse (poliitilise juhtimise) toimimine nupust välja lülitada. Nagu Belgia Kuningriigis, kus aastatel 2010-11 ei suudetud üha veninud koalitsiooniläbirääkimistel toimivat valitsust moodustada 589 päeva.

Mis seal siis juhtus? Mitte midagi ei juhtunud. Kas me oleksime rahul pildiga, mis avaneks meile Eesti kodanikuühiskonnast väljalülitatud valitsuse tingimustes? Veel enam, kas te usute mind, kui ma ütlen, et väga paljud asjad, mis ka käesoleva valitsuse toimimise juures vähemalt pealtnäha kodanikuühiskonna ühendusi häirivad, hajuvad taanduva uduna raba kohalt kohe, kui neid lihtsalt enam mitte uskuda? See on ka palju tervislikum viis elada.

Mõistagi, praktiline elu on paljude mittetulunduslike kodanikuorganisatsioonide jaoks sootuks teistsugune kui ideaalplaanis. Nende toimimine sõltub riigist, selle suvast ja heatahtlikkusest kordi enam kui tavalise inimese oma. Paljude ühingute tegutsemine on üheselt seotud eri ametkondade valmidusega ühiskonda usaldada; loovutada kodanikele tagasi õigus ja võimalus ise ühes või teises eluvaldkonnas seni vaid riigi pärusmaaks peetud teenuseid korraldada.

Sellegipoolest peaks nii kodanikuühendused kui ka nende huvikaitse soovima igal juhul vältida olukorda, kus poleks enam vahet, kas tegu on eraõiguslike mittetulundusühingutega või lihtsalt täitevvõimu kuluefektiivsete käepikendustega. Õige tasakaalupunkti otsimine täitevvõimu-partnerluse ja autonoomse tegutsemise vahel ongi üks kodanikuühiskonna suuremaid väljakutseid.