fbpx
Lugemisaeg 2 min

Ott Lumi: poliitika ja perekond

Teema Valitsussuhted

Artikkel ilmus esmakordselt väljaandes Edasi 3. juulil 2020.

Sellel nädalavahetusel toimub Eestis esmakordne partei liidri tõrviku üleandmine isalt pojale. Iseenesest ei ole ju toimumas midagi illegaalset, aga sellega seoses võiks arutleda veidi poliitiliste dünastiate üle demokraatia tingimustes.

Üldisemalt vaadates on poliitiliste dünastiate põhiline tunnusjoon otsustusprotsessi mitteformaalsus, see toob endaga kaasa mitmeid eripärasid. Muide, otsustusprotsessi mitteformaalsus ei pruugi olla ainult perekondlik fenomen. See võib olla seotud ka olukorraga, kus isik, kes ei ole otsustushierarhias selles positsioonis, et täita teatud tasemel funktsioone, adekvaatselt asetatud. Huvitava näitena siinkohal meenub Margaret Thatcheri pressisekretär Bernard Ingham, keda Thatcheri valitsuskabineti liikmed kadestasid, kuna väidetavalt kuulas Thatcher just tema nõuandeid ka erinevate valdkonnapoliitikate osas (Ingham teenis Thatcherit 11 aastat ja ta löödi rüütliks samal ajal, kui Thatcher astus tagasi).

Poliitilisi perekondi Eestis leidub, aga on küsitav, kas me saame rääkida Eesti puhul poliitilistest dünastiatest, kuna üldiselt demokraatia tingimustes eeldaks poliitiline dünastia vähemalt kolme põlvkonna pikkust vereliini. Niimoodi, et Kallastel, Helmedel ja Savisaartel on veel ühe põlvkonna jagu vaja pingutada. Muidugi on riike, kus latt on veel oluliselt kõrgemal. Näiteks Ameerika Ühendriikides loetakse päris poliitilisi dünastiaid olevat kokku neli. Need on Adams’id, Harrison’id, Roosevelt’id ja Bush’id – kõikidel nendel on olnud vähemalt oma perekonnas ette näidata kaks presidenti. Ameerika mõttes loetakse poliitilisi dünastiaid kokku olevat ca 40, nendest tuntumad viimastest aegadest kahtlemata Kennedy’id, Clinton’id (Bill Clintoni onu kuulus Arkansase osariigi esindajatekotta). Või näiteks Cheney’id, kelle perekonnas teatavasti Dick Cheney oli Bush noorema asepresident ja kelle tütar on praegu ühendriikide esindajatekoja liige.

Muidugi, Euroopa mõistes on poliitilised dünastiad hoopis teise tähendusega võrreldes Kagu-Aasia riikidega, kus selle vastu võitlemine on, võiks öelda, omaette teadusharu. Kõige markantsemaks läiteks loetakse Filipiine. Sealset poliitilist keskkonda kirjeldatakse, kui totaalselt erinevate dünastiate kontrollitavat keskkonda, mida kontrollivad seitse perekonda. Selline veider miks on tekkinud läbi korporatiivse poliitilise kultuuri, ulatusliku korruptsiooni ja ülimalt korporatiivse ühiskonnamudeli, mille juured on koloniaalajastus. Sealsed poliitilised süsteemid on jõudnud nii kaugele, et näiteks Indoneesia (suuruselt maailma kolmas demokraatia) puhul on vastuvõetud eriseadus, mis keelab parlamendi liikmete lähisugulastel olla ükskõik millises avalikus ametis rohkem kui neli aastat.

Aga üldiselt on poliitiliste perekondade teke sotsiaalkultuuriline fenomen, mille vastu võitlemine on suhteliselt viljatu tegevus.

Aga üldiselt on poliitiliste perekondade teke sotsiaalkultuuriline fenomen, mille vastu võitlemine on suhteliselt viljatu tegevus.

Mis seda fenomeni tingib? Keskkondades, kus valimiskampaania korraldamine on ülikulukas, mängib kindlasti suurt rolli raha (USA). Kagu-Aasia ja Ladina-Ameerika ühiskondades, millede puhul me räägime suurest korruptsioonist ja kastisüsteemist, mängib rolli lisaks rahale ka hierarhilise ühiskonna probleem, mis tingib selle, et avalikule otsustamisele on juurdepääs väga piiratud. Isegi igal pool Euroopa Liidus kehtib printsiip, et avaliku otsustamise juurde on parem juurdepääs teatud koolide lõpetajatel.

Näiteks Prantsusmaa puhul on ülikooli École nationale d’administration vilistlased. Suur osa prantsuse presidente, sh Chirac, Hollande, Macron ja Giscard d’Estaing, rääkimata peaministritest, kellest suur osa on selle kooli vilistlased. Olgugi, et Prantsusmaal on kõige etatistlikum riigi valitsemistraditsioon, on haridustaust poliitiliste dünastiate puhul alati oluline. Ja loomulikult mängib poliitikas alati suurt rolli isiku bränd. Selles mõttes on isikul, kelle perekonnanimi on näiteks Meri või Rüütel, eelis alati isikute ees, kelle nimi on näiteks Kuusk või Kask. Tean seda omast käest, kuna olen ise pea 20 aastat tagasi olnud ise ühe eksperimendi juures, kus sai palutud kandideerida ühel Eesti Vabariigi presidendi nimekaimul, kes võttis ilma igasuguse kampaaniata kohalikel valimistel ca 400 häält.

Muuseas, poliitiliste perekondade puhul eksisteerib ka üks suur risk – pojad ja tütred ei pruugi olla alati nii edukad, kui nende vanemad.

Internet Explorer Icon

NB! Microsoft on loobunud Internet Exploreri arendamisest ning sellele uuenduste tegemisest ja ei soovita antud internetibrauserit turvanõrkuste tõttu kasutada. Internet Explorer ei toeta enam uusi võrgustandardeid ning antud veebilahendus ei tööta siinses brauseris korrektselt.