META Advisorys teeme igapäevaselt tööd selle nimel, et meie kliendid saaksid parima võimaliku nõu ja toe ning selle taga on alati meie inimesed. Järgnevatel kuudel tutvustame lähemalt meie konsultante – millega nad tegelevad, mida nad on teinud ja kuidas nad mõtlevad.
Teele Tammeorg
Sa oled kuus aastat ajakirjanduses töötanud, kuid viimased 10 aastat kommunikatsioonis – mis on olnud suurim muutus meedia valdkonnas selle aja jooksul? Mis enam ei toimi, aga mis toimis ajakirjanduses veel näiteks 2 aastat tagasi või vastupidi?
Alustasin noore reporterina Eesti Päevalehes 2008. aasta suvel. Ühest küljest oli see veel üsnagi trükiajakirjanduse tippaeg, sest siis ilmusid veel ajalehtede paksud nädalalõpulehed, teisalt pidid kogenud kolleegid leppima üsnagi enneolematute palgakärbetega, sest olime keset enneolematut finantskriisi (tookord ütlesime “masu” söögi alla ja söögi peale – naljakas, kuidas see on nüüdseks unustuse hõlma vajunud). Eks muretseti ajakirjanduse tuleviku pärast siis, aga ka enne ja loomulikult pärast seda. Tehniliselt ongi palju muutunud – paberlehti tõepoolest ilmub nüüdseks palju vähem ning uudisvooga hoiame end kursis telefonist. Ma ei ole kindel, et seda arengut peaks tohutult leinama, sest olgem ausad, ega tookord ka iga lugu tegelikult paberit ja trükimusta ei kannatanud. “AI slopiga” oleme hädas praegu, aga kehvasid ja tagasivaates jaburaid lugusid kirjutasime kunagi ka ise. Mahu tootmine lihtsalt tootmise fakti pärast on alati olnud probleem – ja just sellest asjatust tsüklist võiksime välja tulla, eelistada kvaliteeti ja elamust mahu tootmisele. See ihalus ei ole ka midagi uut, see on nüüdseks habemega teema; aga ikka ja jälle relevantne.
Mis viimase kümne aastaga on kindlasti muutunud – kommunikatsioonikanaleid on palju rohkem ja tähelepanumajanduses on veelgi tihedam rebimine. Eri kanalid toimivad oma spetsiifilise loogikaga, neil on oma üsnagi selged auditooriumid, reeglid sisuloome ja edu saavutamise jaoks. Väga paljud asjad konkureerivad inimeste tähelepanu pärast – ja need pole üksnes meediaväljaanded nende kitsas tähenduses. Samapalju updeite saadab meile ka osturakendus, kui oleme tal vähegi lubanud seda teha.
Arenguid nii kirjeldades võib jõuda välja päris karmide ja inimkonna jaoks tumedate väljavaadeteni – stiilis, kuidas keegi ei suuda enam keskenduda, oma eluga hakkama saada või kuidas kaob täielikult ühiskondlik sidusus ja teineteisemõistmine. Teine vaade on helgem – inimene ongi uudishimulik, katsetaja-avastaja-piirinihutaja, ning ühiskondlikult järgneb iga jõulise arengu järel korrektuur teises suunas. Kui oleme tüdinud “AI slopist” ja pingivast ostuplatvormist, siis hakkame neid vältima ja jätame need kõrvale. Tuletame meelde, mis meile tegelikult rõõmu valmistab ja millele me tegelikult oma aega soovime kulutada. Nii aeg kui ka tähelepanu on piiratud ja ammenduvad ressursid.
Ajakirjandus on üldiselt ligitõmbav inimestele, kes on olemuselt uudishimulikud, loomingulised, maailmaparandajad. Lugude jutustamine ja meid ümbritseva maailma lahtimõtestamine on ju endiselt ajakirjanduse põhiolemus. Arendame oma oskust eristada olulist mitteolulisest ning ärme püüa kommunikatsioonis enam saavutada mahtu, vaid püüame saavutada mõju. Kuidas? Sõnastame olulise, ja ka pühendume sellele (!), väldime nii AI kui ka inimloodud sloppi. Erinevalt aastatetagusest ajast on oluliseks riskiks saanud tüdimus – kui kõike on liiga palju ja liiga üheülbaliselt. Tähelepanumajanduses tuleb hakata säästlikumalt toimetama, et mitte oma ressursse asjatult ära raisata ilma tulemusi saavutamata.
“Mahu tootmine lihtsalt tootmise fakti pärast on alati olnud probleem – ja just sellest asjatust tsüklist võiksime välja tulla, eelistada kvaliteeti ja elamust mahu tootmisele.”
Milles seisneb sinu suurim tugevus? Kui täna vaatab keegi Meta Advisory poole ja mõtleb, et mul oleks jus selles “X” asjas ühe professionaali abi vaja, siis mis on see üks teema, milles sina ujud nagu kala vees?
Ma arvan, et kommunikatsioonis on oluline olla uudishimulik, osata märgata ja teha elu (ühiskonna) kohta tähelepanekuid. Seejärel suuta seda kokku panna teadmusega ning töötada iteratiivselt. Ühtlasi hoida käsi soojas ise kirjutamise, koostamise, arutlemisega, mitte üksnes arendada prompte. Neid pean tugevuseks ning neid pidevalt ka arendan. Kõneisikute ettevalmistus avalikuks esinemiseks ja intervjuu andmiseks on seejuures üks aspekt, millega olen toeks olnud mitmekümnel kliendil.
Vaadates tulevikku. Palju spekuleeritakse selle üle, kas gen-z ja nooremad põlvkonnad tulevikus üldse enam traditsioonilist meediat tarbivad – mida sina sellest teemast arvad? Kui kommunikatsiooniagentuuri roll seisneb täna suuresti meediasuhtluses, siis mis saab tulevikus PR-agentuuridest?
Ma kahtlen, kas meil on üldse kasulik enam püüda eristada teatavat “traditsioonilist” ja muud meediat. Pigem on olulised baasoskused igasuguse teksti, visuaali, ikonograafia lugemisel ja mõistmisel. Allikakriitika – ja küllap ka promptimisoskus, mida võib ju täiesti nimetada uurimisküsimuste esitamiseks ja tööülesannete ammendaval viisil delegeerimiseks.
Kui räägime kvaliteetsest uudismeediast, ajakirjandusest, siis see võib toimida ja hästi elada erinevatel platvormidel. Tähelepanumajanduse praeguses seisus ei ole see kindlasti lihtne; kuid tegelikult ei ole ajakirjandus kunagi kuigi rentaabel olnud. Tuletan meelde, et esimesed ajalehed juba sajandite eest olidki ennekõike tasulised ja tasuta kuulutused, mille lünkade täitmiseks tekkisid hiljem tekstid, millele omistati demokraatia püsimiseks vajalikke tunnuseid.
Ühiskondlik ja kogukondlik arutelu võib ju toimuda sotsiaalmeedias, miks mitte. See vahel meenutabki rohkem vanakreeka agoraad, kuhu rahvas nime ja näoga kohale ilmub. Mulle teeb muret sotsiaalmeedias lokkav tarbimiskeskne ja liiga individualistlik sisu ning suvaline ajuvamm, mis kuidagi ei tee inimest paremaks.
Ma ei tahaks kogu koormat ikka ja alati ainult koolidele panna, aga ma usun, et Eesti koolid teevad väga head tööd sellega, et mitmekesistada laste-noorte silmapiiri ja meediavalikuid. Ma arvan, et paljud lapsevanemad mõtlevad sellele ja loodetavasti arutlevad neil teemadel ka oma lastega. Minu meelest ei saa eestlasi väheste traditsioonide järgimises süüdistada.
Kommunikatsioonis kindlasti ei tasuks jääda meediumipõhiseks, vaid mõte on ju toetada ettevõtte, asutuse või organisatsiooni tegevust ühiskonnas üldiselt. See võib eri ajahetkedel tähendada eri meediumide ja kanalite oskuslikku rakendamist. See võib tähendada sündmuste korraldamist, valitsussuhete tegevusi – kõikvõimalikke nn erilahendusi, mis tegelikult ei peaks meie peades enam olema midagi “erilist”. Võib-olla on iga uus asi ka mõnevõrra unustatud vana – näiteks AI-kokkuvõtetega otsingud ja meie uus harjumus küsida kõike “chatilt” võib tähendada seda, et jälle on ülioluline panustada omakanalite kvaliteetsesse sisuloomesse ning tegeleda oma tuumikkogukonnaga võimalikult hoidvalt ja kaasavalt sotsiaalmeedias ning jätta sealt “chat” heaga kõrvale.
#tiimituur
