A Lugemisaeg 3 min

Koroona süümängud

Kes tunnevad end süüdi, need vabandavad. Jaapani peaminister on vabandanud nii tervishoiusüsteemi madala valmisoleku pärast koroonaga tegeleda kui ka suutmatuse pärast lubatud ajaraamis riiki õigeaegselt riiki elu avada. Moel või teisel on oma rahva ees seoses koroona äpardustega vabandanud Tšehhi, Ühendkuningriigi, Itaalia, Saksamaa riigijuhid. Rootsis on avalikult nässu läinud koroona plaani eest vabandust palunud kuningas ise. Selliseid riigijuhte on veel. Viimased uuringud näitavad, et üle 60% prantslastest arvab, et president Macron on läbikukkunud oma koroonastrateegias. Ju vabandamised on ees- järgimisel aastal on seal valimised.

Vabandamisele eelneb süüdistamine. Süüdistamine poliitikas ehk blame games on huvitav valdkond. Võiks öelda, et teoreetiliselt jääb see küsimus politoloogia ja kommunikatsiooni piirimaile, nii et see puudutab mõlemat valdkonda.

Siin võiks esile tuua kolm faktorit.

Esiteks, suurtes kriisides, nagu seda sellised pandeemiad on, eeldatakse poliitikutelt alati otsustavust ja oskust langeta õigeid valikuid. Sellistes situatsioonides ei ole neil lubatud eksida.

Teiseks, on enam kui kindel, et poliitikud saavad sellest aru, et sellistel perioodidel on nad mängimas riskantset mängu.

Ja kolmandaks, praktika näitab, et mõlemad äärmused on ohtlikud – kui poliitikud võtavad enda õlgadele liiga vähe vastutust(ükskõiksus), aga ka sellisel juhul, kui nende vastutuskoorem on liiga suur(ülekoormus).

Briti politoloog Christopher Hood* on välja pakkunud oma nägemuse poliitikute käitumismustritest süümängude puhul ehk kuidas nad üritavad riske juhtida. See tüpoloogia jagab poliitikute võimalikud käitumisvalikud süümängudes neljaks, kusjuures kaks strateegiat on nendest auditooriumile pigem positiivse mõjuga ja kaks negatiivse mõjuga. Positiivse mõjuga strateegiad on sellised, kus poliitik suudab avalikust veenda, et ta käitub proaktiivselt ja targalt. Mõlemat lähenemist võib ka defineerida kui „süü eest ära jooksmise strateegiaid“.

Esimest versiooni on Hood defineerinud kui „teflonmehe strateegiat“, kus mis iganes olukorras poliitiline liider ka ei oleks, näitab ta ennast kui inimest, kellele keeruliste otsuste tegemine ei ole raske ülesanne. See „mängu viis“ on võimalik, vaid siis, kui poliitikul on piisavalt autoriteeti. See meenutab Andrus Ansipit käitumismustrit 15 aasta taguses majanduskriisis.

Teine võimalus poliitiku poolt vaadates on süü ära delegeerimine. Muidugi on tegemist riskantse variandiga, aga instinktiivselt pahatihti poliitikud just üritavad kasutada seda strateegiat. Väikeses ja korporatiivses Eestis ei ole seda mängu lihtne mängida. Kõik ju tunnevad kõiki, reeglid on veidi teised, kui suurtes ühiskondades. Kuigi on loogiline eeldada, et mida päev edasi, seda rohkem need riskid realiseeruvad ka Eestis. Juba kuu aega tagasi sõnastas Õhtuleht oma juhtkirja nii, et „Milline on Kallase ja Kiige vastutus?“ Mõned päevad tagasi nõudis Eesti Päevaleht oma juhtkirjas radikaalset pööret koroona kommunikatsioonis viidates massvaktsineerimise ebaõnnestumisele. Erakond Eesti 200 on vastutust nõudnud. Delfi küsimuse peale, kes peab vastutama Eesti Vabariigis vaktsineerimisega seotud logistika korralduse ja teavituse eest, vastas peaminister üheselt- Tanel Kiik.

Kaks täiendavat strateegiat on sellised, mida võiks defineerida kui ebaõnnestumise variandid. Väga lihtsalt öeldes, üritavad poliitikud teha neid samu asju, nagu edu strateegiate puhul ehk mängida teflonmeest või edukat süü ära delegeerijat, kuid erinevatel põhjustel nad ebaõnnestuvad. Ebaõnnestumise tegurid võivad olla seotud nende üldise madala reitinguga, nende üldise vähese usutavusega, aga ka aeg-ajalt puhta juhusega. Hood on neid variante defineerinud kui „süü enda külge kleepimise“ ja „süü tagasi põrke“ variantideks. Elame näeme, kuidas meie lokaalne süümäng lõpeb.

Selles kriisis on ilmnenud ka üks eriline ja uus teljestik. Nimelt see, et poliitikud on leiutanud uue kollektiivse mooduse süü delegeerimiseks. See maandaja on teadlaskond ja ei ole ka imeks pandav, kuivõrd viimase Edelman Trust*(2020) poolt läbi viidud uuringu kohaselt, kus küsitleti üle 10000 inimese arvamust 10st riigist, selgus et 85% inimestest usaldab covid kriisis teadlasi. 60% inimesi arvab, et poliitikud on salakavalad ja omakasupüüdlikult käitunud covid kriisis. Muidugi, nagu näitas Rootsi peaepidemioloogi Anders Tegnell´i juhtum, kes aasta tagasi rääkis oma võlustrateegiast ja kuulutas karjaimmuunsust enneaegselt, siis võivad süümängudes kaotajaks jääda ka teadlased.

Loodetavasti meil nii ei lähe ja süü jagavad omavahel ära siiski poliitikud, kellele me süü kandmise eest ja vastutuse eest palka maksame.

Hood. C. 2002. ‘The Risk Game and the Blame Game’, Government and Opposition, 37(1), 15-37, at. p.22.

A Lugemisaeg 3 min

Vaktsineerimine paneb ettevõtete ja töötajate suhted tõsiselt proovile

Juba mitmeid aastaid üleüldises töökäte nappuses tegutsevate ettevõtjate jaoks on olnud koroonakriisis töö korraldamise erakordselt keeruline, kuid hoopis vaktsineerimine on teema, mis võib väga paljude tööandjate suhted oma töötajatega täiesti pea peale keerata.

Muidugi on möödunud aasta keeruline olnud kõigile, nii isiklikult kui ka tööalaselt. Kuid sellele, kuidas tööandjad on pidanud oma töökorraldust pea iga päev ümber tegema, pole palju mõeldud. Töötajad jäid pidevalt eneseisolatsiooni ja haiguslehele, tekkisid ettevõttesisesed kolded, mis viisid nädalateks töölt eemale terveid osakondasid. Nõudlust ettevõtte teenuse või toodete järele mõjutas aga kriis erinevalt – võib öelda, et enamik ettevõtete puhul jäi see sisuliselt samaks või isegi suurenes.

Vaktsineerimine tähendab tööandjate jaoks tunneli lõpus paistvat valgust, mille poole joostakse suisa ummisjalu.

Vaktsineerimine tähendab tööandjate jaoks tunneli lõpus paistvat valgust, mille poole joostakse suisa ummisjalu. Ettevõtjad koostavad usinalt nimekirju elutähtsate teenuste osutajate kategooria alla kuuluvatest töötajatest ja pommitavad valitsust soovidega, et just nende ettevõte saaks eelisjärjekorras võimalikult palju töötajaid ära vaktsineerida.

Kuid nagu sel nädalal avalikkuse ette jõudnud Olerexi juhtum näitas, siis töötajate soov oma käised üles kerida ja süsti saada pole kaugeltki sama suur ning teema võib kaasa tuua väga suure töötüli. Töötajate jaoks on tegemist äärmiselt isikliku otsusega, mida nad ei ole valmis uisapäisa tegema. Veel vähem tööandja või isegi riigi käsul. Teame ju, et isegi kõik meditsiinitöötajad ei olnud vaktsineerimisega nõus.

Vaktsineerimise teema on ühiskonda lõhestanud juba ammu enne koroonaviiruse saabumist ja vaktsiinide suhtes ollakse skeptilised. „Kas sa oma lapse vaktsineerida lased,“ on küsimus, mida lapsevanemad omavahel isegi teemaks ei julge võtta, sest selle peale võivad väga kiiresti tülli minna ka parimad sõbrad.

Seega ettevõtjad peavad täna koroonaviiruse vastu vaktsineerimise teemaga tegelema palju läbimõeldumalt ja ettevaatlikumalt, kui neile esmapilgul tunduda võib. Töötajatele saab jagada neutraalset informatsiooni, korraldada infopäevi ja arutelusid, kuid lõplik otsus jääb igal juhul töötaja enda teha.

Ettevõtted peavad juhatuse tasemel läbi mõtlema, kas nende ettevõttes on ametikohti, mille puhul on vaktsineerimine hädavajalik. Eesti õiguskeskkond võimaldab vastava töökeskkonna riskianalüüsi olemasolu korral seada ametikohtadele kvalifikatsiooninõue, mis sisaldab ka vaktsineerimist. Loomulikult pole välistatud, et sellise nõude mittetäitmisele järgnev töösuhte lõpetamine võib jõuda sellegipoolest kohtusse, aga esialgsetel hinnangutel on sellise piirangu seadmine teatud ametikohtade puhul võimalik.

Kui koroonaviiruse risk ärile on märkimisväärne, aga erinevatel põhjustel ei ole vaktsineerimise kvalifikatsiooninõudena seadmine hea lahendus, siis tuleks suunata ressurssi inimeste julgustamisele vaktsineerimises osalemiseks. Edukas sisekommunikatsioon on siin kombinatsioon informeerimisest, kompenseerimisest ja suhete hoidmisest.

Mõtlematu tegevusega on siin lihtne tõmmata vesi peale paljude aastate jooksul saavutatud tööandja maine loomisele.

Selge on aga see, et ettevõtte tegutsemine selles kriisis jätab töötajatele pikaks ajaks konkreetse mulje väärtustest, mis ettevõttes valitsevad ning liidritest, kes seda juhivad. Mõtlematu tegevusega on siin lihtne tõmmata vesi peale paljude aastate jooksul saavutatud tööandja maine loomisele.

META OTSIB VALITSUSSUHETE KONSULTANTI

A Lugemisaeg 1 min

Kas Sind huvitavad keskkonna- ja tehnoloogiateemad? Toidutööstuse ja finantsteenuste tulevik? Oled Eesti patrioot, töötanud avalikus teenistuses poliitika kujundamise köögipoolel?

Tule anna Eesti ja rahvusvahelistele ettevõtetele nõu, kuidas oma ärihuve avalike huvidega ühildada ja liitu META valitsussuhete tiimiga! Lisaks kogemusele on oluline laitmatu eesti ja inglise keele oskus, diskreetsus, tugev isiklik eetika ja moraalne selgroog, lugupidav suhtumine riiki ja selle toimimisse, huvi klientide äri ja poliitika vastu.

Võta ühendust aadressil andreas.kaju@metaadvisory.ee või helista 53313104. Tähtaeg 4. aprill. Kõik huvilised saavad tagasisidet ja iga huvi käsitletakse konfidentsiaalselt.

A Lugemisaeg 3 min

Vaktsineerimiseks annavad eeskuju kuulsused

Avalikkusele pole selge, milline on vaktsineerimise tegevuskava, osaliste kohustused ja vastutus ning tegevuste edukust hindavad mõõdikud. Kui Eestis midagi sellist ka leidub, on seda oskuslikult varjatud, kirjutab kommunikatsiooniekspert Ott Lumi.

Ühiskonda korraldatakse kolme funktsiooni kaudu: kommunikatsioon, õigusruum ja raha. Neist kõige odavam on kommunikatsioon, mida kasutavad targad kogukonnad ja mis maksab mitu korda vähem kui hiljem kinnistunud väärarusaamade muutmine.

Näiteks trahvitakse inimesi praegu maski mittekandmise eest, kui veel pool aastat tagasi rääkis osa teadlasi, et mask on mõttetu. Nüüd jääbki üle reageerida meil vaid rahaga, nagu saavad lubada rikkad riigid, kus haiglavoodite nappust pole ja riigieelarve on vahtkummist.

HOIA äpp osutus aga pettumuseks. Saatuslikuks sai puudulik arendajate ja riigi koordineeritud kampaania.

Koroona kommunikatsioonis on kahtlemata kõige olulisem ennetustegevus, et nakatumist madalal hoida. Suurim ennetusprojekt ehk HOIA äpp osutus aga pettumuseks. Saatuslikuks sai algatusele puudulik arendajate ja riigi koordineeritud kampaania. Kulutada vaid 200 000 eurot oludes, kus Eesti reklaamituru maht ulatub aastas üle 150 miljoni euro, paistab olulises kriisis naeruväärselt odav. Lisaks on teada, et vene sihtgrupp liigub eeskätt sotsiaalmeedias ja vaadatakse riigi keskmisest enam Youtube’i. Neid kanaleid kasutati aga väga puudulikult.

See-eest põhines Soome analoogi Koronavilkku edu nii heal tootel kui ka ühisel kommunikatsioonil riigi terviseameti ja erasektori koostöös. Põhjanaabreid on aidanud suur usaldus riigi vastu, valmidus ise kriisi lahendamises osaleda ning edukalt ellu viidud ulatuslik reklaamikampaania.

Praegu peaks kommunikatsiooni teravik olema suunatud vaktsineerimisele. Avalikkusele pole aga selge, milline on vaktsineerimise tegevuskava, osaliste kohustused ja vastutus ning tegevuste edukust hindavad mõõdikud. Kui Eestis midagi sellist ka leidub, on seda oskuslikult varjatud, nii nagu ka vastavate mõõtmiste tulemusi.

Jaanuari keskel avaldatud elanikkonna küsitlusuuringust selgus, et 47 protsenti vastanutest olid vaktsineerimise suhtes ebakindlad. Nii suure kõhklejate arvuga oleks pidanud käivitama ulatusliku üleriigilise kampaania, mitte üksikute arvamuslugude avaldamise. Lisaks jääb arusaamatuks, kus ja kuidas kõnetatakse eesti keelt emakeelena mitte rääkivaid elanikke. Õdede ja hooldajate kaitsesüstimine ning küsitlusuuringud näitasid selgelt, et vaktsineerimises on kõhklejaid rohkem just selles grupis.

Seevastu kirjutas Põhjarannik jaanuari lõpus, et Ida-Virumaal algab vaktsineerimise kommunikatsioon alles mais. Varem ei olevat nagunii riigis piisavalt vaktsiine. Ja seda olukorras, kus on teada, et vaenulikud jõud tegelevad väärinfo levitamisega fookustatult just venekeelses sihtrühmas. Käib aktiivne kihutustöö Sputniku vaktsiini poolt ja Euroopa Liidus müügiloa saanud vaktsiinide vastu.

Varasem kogemus näitab, et kommunikatsioonis toob edu eeskujudel rajanev, täpselt sihitud tegevus. Hea näide pärineb Ameerika Ühendriikide lastehalvatuse kampaaniast, mis tehti mitmes laines ja kus sõnumeid edastasid ühiskonnas lugupeetud inimesed, nagu Frank Sinatra, Elvis Presley ja Ella Fitzgerald.

Eestis võiks venekeelse sihtgrupi teavitamisse samuti kaasata tuntud inimesi, olgu Anne Veskit või Mihhail Kõlvartit, kedagi, keda usaldatakse.

Ka siiani Covid-19 teemal kõige edukamaks peetav Austraalia vaktsineerimise kampaania «Ohutu, efektiivne ja tasuta», mis maksis 24 miljonit dollarit (15,4 miljonit eurot), tugineb positiivsetele eeskujudele. Riigis elab koos palju rahvusi. Põlisaustraallastele tuli läheneda teisiti: kohalikus kogukonnas austatud kõneisikud kasutasid sõnumite edasiandmiseks sotsiaalmeediat.

Kas puu kukub siis, kui me seda kuuleme-näeme, või piisab poliitiku kirjeldusest, kuidas puu kukkus?

Teiste hulgas keskendus valitsus eraldi ka 30. eluaastates naistele, kel suurem tõenäosus rasestuda. Tulemuseks tõusis noorte naiste sihtrühmas 15 protsenti nende arv, kes pidasid vaktsineerimist täiesti ohutuks. Väärinfo ümberlükkamiseks kasutati aktiivselt «sotsiaalset kuulamist»: sotsiaalmeedias prooviti tabada gruppe, kelle levitatud valed väited korrigeeriti esimesel võimalusel.

Ilma vaktsineerimise detailse plaanita ei ole kasu ka ägedast kommunikatsiooniplaanist. Tervise- ja tööminister on justkui väljendanud mõtet, et vaktsineerimise plaan on ammu kusagil olemas. Aga kas puu kukub siis, kui me seda kuuleme-näeme, või piisab poliitiku kirjeldusest, kuidas puu kukkus?

Jääb üle ennast lohutada, et me pole üksi. Olukord Lätis sarnaneb Eestiga nii vaktsineerimise sisus kui ka kommunikatsioonis, aga vaid selle vahega, et lõunanaabrite poliitikud kiruvad avalikult ametnikke nimeliselt ning on haldussuutmatuse eest rahva ees vabandanud.

Internet Explorer Icon

NB! Microsoft on loobunud Internet Exploreri arendamisest ning sellele uuenduste tegemisest ja ei soovita antud internetibrauserit turvanõrkuste tõttu kasutada. Internet Explorer ei toeta enam uusi võrgustandardeid ning antud veebilahendus ei tööta siinses brauseris korrektselt.